Tallinna ringkonna naised sissitoitlustusõppusel

Teekond Kollassaarel toimunud sissistoitlustusõppusele kujunes juba iseenesest omamoodi lõbusaks retkeks. Kõigepealt sai vähemalt tunnike Peterburi maanteel meeterhaaval edasi liigutud ning ajakavast korralikult mahajäädud. Ent kuna naiskodukaitsjaid mingi lihtlabane liiklusummik juba ei heiduta, siis Albu valda me jõudsime, küll plaanitust hiljem, aga siiski.  Vargamäelt mööda sõites lehvitasime Pearu ja Andrese hingedele, ja siis asusimegi juba varustust laiali jagama, et edasist teekonda kondiaurul jätkata.

Matk kulges läbi soo sellel asuvale saarele Kollassaare. Siin elas Tammsaare „Tõest ja õigusest“ tuntud Hundipalu Tiidu prototüüp. Hundipalu Tiit oli haritud mees, tellis lähikonnas  ainsana ajalehte, rajas maja juurde iluaia ja oli muidu uuendusmeelne ning ümbertkaudu talumeestele eeskujuks. Tema aidas me varju leidsimegi. Tiidu majapidamisest on säilinud ka kelder, teised hooned on hävinud. Ent marjapõõsad iluaias kannavad veel tänini ning nii saime metsas punasõstardest ühe õige magusa moosi keeta ja pannkookidega ära süüa… aga selle ilusa pühapäevani veel jõuame.

Soine teekond niisutas üsna korralikult ning saarele jõudes oli esimeseks ülesandeks vesi kummikutest välja kallata ja midagi vähe kuivemat ihu ümber tõmmata. Vormid lõkke äärde kuivama riputanud tahtnuksime vist küll kõik kohe kotile reisiväsimust välja magama heita, ent saime hoopis käsu valmistada õhtusöögiks räimevorm. Eks ole ju instruktoridki inimesed ning vähemalt neil oli kõhutühjus kehaväsimusest selgelt tugevamini esindatud.

Jagunesime kaheks kuueliikmeliseks grupiks, millest mõlemale jagati välja toidumoon. Kaalikas, sibul ja armetult vähe räimi, nagu ma tollele hetkel arvata julgesin; lisaks maitseained. Säärast  toidukogust nähes, läks minu meel küll õige härdaks, sest kujutlusse kangastus kannatusterada tühja kõhu, halva ilma ja paha tujuga; milline eelaimdus süvenes veelgi kui riputasime lõkke kohale suitsema NELI seakooti. Meid oli 12 pluss kolm instruktorit!  Osalenud ise teavad, millise hooga ma nende mõtetega rappa jooksin! Igatahes, tol õhtul ladusime räimed, kaalika, soolapeki ja sibulad vaheldumisi savipotti ning panime söögi lõkketuha sisse hauduma. Ühtlasi segasime nn pulgaleiva küpsetamiseks kokku jahu, õli ja vee, lisaks ka muidugi mehise koguse soola, sest pulgaga või pulgata, ega leib või ju ometi mage saada!

Kuniks räimevorm haudus, kinnistasime teadmisi toidu säilitamise meetoditest: soolamine, suitsetamine, kuumutamine, marineerimine, vinnutamine. Sisse soolamist kasutasime vähemalt esimesel kahel päeval teistele meetoditele paralleelselt lisaks, nii igaks juhuks. Naiskodukaitsjad on ju ikka lahke käega. Kolmandaks päevaks mõistsime, et oma loomuse (loe: lahkuse) vastu ei saa ja otsustasime, et igaüks rakendab soolamistehnikat iseseisvalt oma katelokis, mille peale instruktorid arvasid potist kruubiputru maitstes, et ju meil sai sool lihtsalt otsa; olgugi et nad olid korduvalt toonitanud, et võime riigile osa moonast ka tagasi anda. Aga no kes see raatsib, liiati seob ju sool organismis vett, metsas igati vajalik – veepuudus pole naljaasi.

Laupäeva hommik algas eriliselt. Meenutan seda siiani heldimusega, sest vähemalt minu jaoks on metsaelu kõige karmim osa hommikune veega keedetud neljaviljahelbepuder. Ent kes ütles, et metsas ei või tõelist inglise hommikusööki nautida. Hea küll, pisut liialdan, sest keedumunad jäid õhtusesse menüüsse, kuid see ei muuda fakti iseenesest. Gruppidele jälle vajalik toidumaterjal kätte jagatud, hakkasime kes peekonit viilutama, kes leivatainast sõtkuma, kes lapikuid-lamedaid kive otsima, mida hiljem pannina rakendada. Peab tunnistama, et sellistel minipannikestel tuliste süte peal praetud pekk ja leib maitsesid oivaliselt.

Ahjaa, kohvi tuli ju ka teha, mis hommikusöök see muidu selline on. Selleks loovutas lahke instruktor veebel Kikas oma särgi, mille sisse keerati kohvioad ja asuti neid kiviga hõõruma ehk jahvatama. Süsteem toimis nagu tõeliselt hea häälkäsklusega kohviautomaat. Ja et pühapäeva hommikul tekkis soov pisut peenema jahvatuse järele, ikkagi pühapäev ju, siis saigi veebel Kikase särgi sisse augud hõõrutud, misjärel selgus, et tegemist olnud kirikuskäimise piduliku rõivaga. Nüüd on üks kogudus jälle liikme võrra vaesem, sest kes see ikka igapäevariidega pühakotta läheb, aga seda teab ka iga kristlane, et eesmärk pühitseb abinõu ja kriisiolukorras metsas kohvivalmistamise oskus ON tarviline vara.

Kohv joodud ja peekon söödud võinuks ju nõndasama lesida, sest ilm oli imeline, aga mitte selleks ei olnud me Kollassaarele kogunenud. Tuli hakata puid tegema ja leeauku kaevama. Saime nendegi töödega kenasti ühele poole. Ühte lõkkesse läksid vanadesse suurtesse konservipurkidesse hauduma kalarümbad ja kanakintsud, kenasti heinaga vooderdet, et neil liiga kuiv ei hakkaks. Teise lõkke alla mässiti kividega vooderdatud ja eelnevalt kuumaks köetud auku veel üks kana koos tükikesega seast (üksi hakkab ju igav); samuti hoole, armastuse ja heinaga vooderdatult ning lõpuks takjalehed nagu ema pai mõlemat hellalt ümber hoidmas.

Nii see lennuvõimetu lind koos oma tõelisest seast sõbraga ja koos mõne kaalikaga leeauku aetigi. Sinna jäid nad  nii neljaks tunniks, lõke peal põlemas nagu oleks võidupüha või vähemasti jaanipäev. Sama lõkke äärde tõmbasime veel ühed kalafileed suitsu kätte liistule, ikka nii et sibulad alla, kalad peale, maitseained üle ja lõkke äärde vinduma. Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, rändas ports räimi järgmiseks päevaks purki marineerima ning teine ports sama päeva lõunaks käepärastest vahenditest kokkuklopsitud restidele lõkke kohale röstima. Selleks hetkeks oli ammu selgunud, et minu hirm näljahädast oli osutunud täiesti alusetuks, kujunemas oli midagi nuumamislaagri sarnast. Olukorda kirjeldab iseloomukalt instruktori hõige, mis oli tingitud tõigast, et üks kaladest mitte ei vindunud lõkke ääres, vaid põles, mille peale keerdusid stoilise rahuga mõned pead, konstateerides fakti, et põleb jah teine, päris ilusa leegiga. Järgnes sõjaväline käsk kala kustutada ja sellele tuli mõistagi alluda. Nagu ka käsklustele süüa ära kogu küpsetatud toit kuni kateloki põhjast paistab pilt. Eks lõpuks hakkas sealt igasugu asju paistma...

Nii see teine metsapäev lõppeski, kuuma tuha sees veel mune küpsetades ja seltskondlikult juttu ajades. Mingisugusel hetkel olime päeval veel marju korjanud ja moosi keetnud, mis ootas nüüd pühapäeva ja pannkooke. Ei jäänud tulemata kumbki. Hommikusöögiks keetsime aga hoopis ebatraditsiooniliselt suppi, mille kõrvale sai taas kivil küpsetatud leiba haugatud ning ühtlasi leidsid oma lõpliku lõpu eelmisel päeval marineeritud räimed.  Lõunasöögiks panime hauduma kruubipudru, mille tegid eriti maitsvaks lõkke kohal suitsenud seakoodid, jah need NELI. Järgnes metsast puude toomine, sest mis see ikka ära ei ole ühe päevaga keskeltläbi viis ruumi puid vastu taevast lasta! Oi mu süda tilkus verd mõeldes eelolevale talvele ning puude hinnale. Ei ole midagi, sain üle. Nagu ka väikesest vingumürgitusest, mille vastu andis parameedik kohe ka hüva nõu. Sai pisut külitatud ja vett joodud, ravimite manustamiseks vajadust ei tekkinudki. Vajadus tekkis hoopis pannkoogitaigna segamise järele, sest pann, sedapuhku tavaline, mitte kivist, oli juba tulel ja ootas kannatamatult. Erilise vaimustusega me uue toidukorra valmistamisele ei asunud, aga kes see ikka söömata jätab kui koogid juba valmis on, nii täis ei ole kõht ju kunagi. Ja nagu kookidest veel vähe olnuks, sai kõrvale ka küpsiseid valmistatud. Kui juba pühapäev, siis täiega!

Samal ajal hoolitsesid instruktorid selle eest, et meil ei tekiks valekujutelma nuumamislaagri enneaegsest lõppemisest ning tõid välja järjekordse tüki seast, mille keerasime taaskord takjalehtedesse, mätsisime kinni saviseguga, lugesime sõnad peale ning kaevasime talle mugava augu lõkketuhas, kus ta sai paar head tundi mõnuleda ning pärast meile tõelist maitseelamust pakkuda. Oli see vast ahjupraad! Seejärel tõdesime eufoorias, et kogu kaasa võetud moon oli ühel või teisel viisil ära küpsetatud! Päike polnud ka enam teab kui kõrgel ning nii tuligi asuda asju pakkima ja majapidamist korrastama, et Hundipalu Tiidu man oleks hea tulla ka järgmistel matkalistel.

Tagasiteel ei kostunud enam kiljatusi, kui esimene vesi saapasse/kummikusse imbus, see värskendus oli juba  teada ja oodatudki kui jahutav kosutus. Läbi soo kodu poole sumbates tegelesime ka tasapisi aklimatiseerumisprotsessiga, kujutledes koduseid hüvesid nagu puhaste linadega voodi ja kraanist jooksev vesi.

Õppuse kokkuvõtteks saab öelda vaid positiivset. Meil oli lõbus ja huvitav, saime teada, et pole olemas toitu, mida ei saaks metsas valmistada, ole ainult ise leidlik. Täname instruktoreid nooremleitnant E. Vaikret, veebel M. Kikast, nooremleitnant M. Ivanovi ja vanemveebel T. Tõnissoni heade õpetussõnade ning praktika, aga ka suurepärase seltskonna eest, mis ei ole sugugi vähem oluline!

Instruktor E. Vaikre kokkuvõttev kommentaar:
"Paaripäevasel kursusel õpiti viisteist erinevat meetodit loomse, taimse ja 
teraviljatoidu valmistamiseks ilma tavapäraste abivahenditeta
välioludes ning lisaks viis erinevat toiduainete säilitamisviisi. Õpetusoli 
rakenduslik, ehk kõik osalejad said kõik meetodid ja võtted omal käel
ära proovitud. Nüüd on osalejad võimelised seda õpet kaasvõitlejatele ka
edasi andma. "