Kas oli ka raske?
Oli küll. Teisel päeval küsisime üksteiselt: „kas see ongi see Erna?!" Õhk virvendas kuumusest, vett oli vähe, õlad ja kael tundsid liigagi selgelt rasket koormat ja jalad hakkasid näitama märke hõõrdumisest. Kõige hullem oli aga teadmine, et ees on veel neli päeva! Just siis oli üsna lühikese ajaga vaja jõuda kontrollpunkti, mis asus kaugel ning teed olid vastutegevusega kaetud. Otsustasime, et meie liikumiskiiruse juures ja vastutegevust vältides, ei jõua me mingil juhul õigeks ajaks kohale ning keerasime teelt kõrvale ja magasime kaks tundi. Kahjuks läks hindamatu tunnike kaduma, kui püüdsime ringiga vastutegevusest mööda minna, sest otsust kontrollpunkt vahele jätta, oli nii raske kohe teha.
Hommikul pimedas ärgates ootas meid ees rohkem kui 20 kilomeetri pikkune retk luurealasse. Selleks ajaks olid minul ja Riinal jalad villis ning ka põrutatud killustikusel teel kõndimisest. Teedel lihtsalt tuli käia, seda tegid ka teised võistkonnad, sest trass läbis asustatud piirkondi, vähe oli metsi ning teede ääres olid viljapõllud ning asulad, teeäärses võsas ragistamine oleks aga tähendanud jõu raiskamist ning hilinemist kontrollpunkti ja ka ülesande täitmisele. Lõuna ajal igatsetud luurealasse jõudes olime päris läbi, aga millegipärast sahmerdasime veel tükk aega puhkamise asemel ringi - jalgade plaasterdamine tundus selleks ajaks juba rutiinse tegevusena. Arsti juures plaastrite järel käimine lõppes tohterdamise ja villide katkipigistamisega, siis uinak ning oh imet – jalgadele oli juurde tekkinud vähemalt viis villi! Tuli jälle arsti juurde minna. Kuigi hiljem saime teada, et jalgade eest pidid võistlejad ise hoolt kandma, viisid katkised jalad meid Riinaga ikka korra päevas arstide juurde.
Kõige raskem oli kõndimise alustamine – kuna tegime kümneminutilise pausi iga 50 minuti tagant, kogunes neid uusi algusi päris palju ja iga kord tuli juba mahajahtunud villid uuesti üles soojendada, sama kehtis ka muude lihaste kohta. Võistluspäevade jooksul kujunes meie meelisvestlusteemaks enda kehaliste hädade ülesloendamine, siiski leidsime positiivselt, et näiteks nina ja kõrvad veel ei valuta.
Vastutegevus, mis see on?
Need kes pole otseselt Kaitseliiduga seotud, ei tea ka sellest, et Ernal on vastutegevus. Vastutegevuse intensiivsus muudab Erna pikkade vahemaade läbimise veelgi raskemaks. Raske oli vaimselt ning taktikaliselt, sest loomulikult pole teel käies kõige mugavam iga häire peale kraavi hüpata ning öösel ei näe pimedas isegi tanki hästi – palju sa seda kobakat öövaatlusseadet ikka viitsid kotist välja tirida.
Kuna liikusime rajal esimese võistkonnana, ei olnud eespool kuulda laske teiste tulekontaktidest, selle eest olid aga vastutegevuse mehed alati verejanulised ning valmis just naisi kätte saama. Meie ei olnud aga alguses enda kogenematuses valmis nende eest ära jooksma – mõtlesime, et kui meid on nähtud, peame seisma jääma ning kohe talongid ära andma. Esimesel korral nii tegimegi, aga kuna olime ülekaalus, tundus, et reeglite järgi peaks hoopiski vastane surma saama ning meil on õigus talonge mitte loovutada. Millegipärast kohtunik ja kaks BTRis maganud unist vastutegevuslast nii ei arvanud ning edaspidi, isegi kui olime ülekaalus, säilitasime valvsuse ning tugevamatega ei vestelnud vaid maskeerusime.
Ometi juhtus meiega veel teisigi apsakaid. Näiteks viimasel päeval, kui võistkonnad kaheks löödi ja Airi ning Riina istusid enda arvates metsas ohutus kauguses teeservast, tuli trahvitalongid loovutada, kuna teeservast oldi nii 90 meetri kaugusel – ohutu kaugus on aga sada meetrit (kohtunik mõõtis nimelt gps-iga kauguse ära). Enne seda olid Airi ja Riina vastutegevusega mitu tundi kassi ja hiirt mänginud ja istusid vaid korraks puhkama. Samas õnnestus meil mitmel korral napilt pääseda, olgugi, et taga aeti meid mitte üldsegi kaherealisel teel, kus võistlejad käia ei tohi.
Kui palju me siis maha kõndisime?
Umbes 150 kilomeetrit. Kõndimine tundus lõputu, kontrollpunktid ja ülesanded, mida vahepeal sooritasime, olid justkui väikesed vahepalad, mis pigem andsid elule vürtsi kui koormasid. Kõige raskem oli ikkagi tavaline orienteerumine ühest kohast teise, kalkuleerimine, milline tee on otstarbekam ning kus võiks peituda vaenlane. Võite kujutleda meie tülpinud nägusid, kui pärast pikka öist kõndimist saabusime eelviimase päeva hommikul kontrollpunkti, kus ülesandeks oli orienteerumine! Nagu sellest veel vähe oleks olnud, tuli pärast seda helikopteri eest põõsastesse varjudes ja loomulikult orienteerudes, järgmisse punkti jõuda, võtta uued kaardid ning paaridena eelviimasesse punkti orienteeruda, vältides vastutegevust ja ringiga, sest vahepeal tuli leida ka kuus postkasti.
Kaunis ürgmetsas kraavilabürintide vahel teed otsides sattusime Sirlega karujälgedele, kirusime enda stardinumbrit, ohakaid, ämblikuvõrke, nõgeseid ja muda ning kadestasime teisi võistkondi, kellele me teed sisse trampisime. Kuna punkti mitteleidmine andis seekord ainult viis miinust, see tähendab vähem kui vastutegevusele talongi loovutamine, otsustasime postkastide otsimise asemel rabajärve ujuma minna, et end korrakski inimestena tunda. Seda hoomamatult head tunnet jätkus paariks tunniks, kuni avastasime, et isegi otsetee sihtkohta tundub lõputult pikk, eriti aga Ardu veehoidla kallas…
Hoolimata igasugustest lihase, villi ja muudest valudest suutsime lõpujooksul ja igas ülesandes, mis seda nõudis, end kokku võtta ja joosta – valu ei tulnud siis meelegi.
Kuidas te ennast pesite?
Hügieeni puudutavaid küsimusi ei oleks küll oodanud, aga just see paistab tänapäeval mugavustega harjunud inimest huvitavat. Eriti muidugi neid, kes ise just palju metsas matkamas ei käi, sest naiskodukaitsja või kaitseliitlase jaoks on loomulik, et metsas kehtivad teised reeglid. Keegi ei tassi ju matkale šampooni või meigianumaid kaasa, veel vähem Ernasugusele üritusele, kus iga lisagramm mõjub õlgadele. Süda jooksis verd, kui pakkisin kotti raadiosaatja, suured signaalraketid, varupesu ja isegi magamiskoti, õnneks sõime kogu raske toidu teel ära, aga laskemoona tassisime viimase päeva laskmiseni kaasas. Magamiskoti vajalikkust mõistsin eriti viimasel ööl, mil lõdisesin õhukeses magamiskotis kaks tundi ega saanudki und. Enne seda olin maganud isegi püstijalu, aga magamiskotist välja ronides oli ümbritseva temperatuuriga harjumine vägagi külmavärinaidtekitav.
Loomulikult tundsime hügieenitarvetest puudust, naljakas oli vaadata, kuidas ühel võistkonnal oli kaasas isegi käterätt. Eesti laiguline vorm ei lase õhku just kõige paremini läbi, seega olime kogu aeg higist märjad, isegi kaitseväe rakmete õlarihmad kuivasid alles kodus ära. Võite kujutleda aroome, mida levitasime ning kuidas kadestasime mehi, kes jutustasid lehma joogivee tünnis ujumas käimisest. Pärast seda otsustasime jala läbi Tuhala jõe minna – otsetee ikkagi ja saame ka puhtaks. Meie geniaalne plaan ei tundunud enam nii hiilgav, kui me mudast, oksi ja lehti täis jõge nägime, aga ikkagi oli see üks parimaid pesemisi elus.
Erna retk oli jääb meelde, sest oli elu üks eredamaid sündmusi. Tegelikult tahaks targemana tagasi minna.
Fotod, mis Erna Retkel tegime:
picasaweb.google.com/kersti.tammekunn/ErnaRetkelVol1
Tallinna naised Erna retkel Pärast Erna Retke on siinkirjutanu ja nähtavasti ka teised meie võistkonnast pidanud vastama suhteliselt sarnastele küsimustele. Seega tuleb kõik ausalt ära rääkida. tammekunn/ErnaRetkelVol1 Võistlused ← Eelmine Põhja ja Lääne piirkonna võistlusmatk Järgmine → Tallinna võistkond Põhja piirkonna laskevõistlusel teine Tallinna naised Erna retkel 
