Seiklusjutte maalt ja merelt ehk Kaitseliidu sõjaline kolmevõistlus!

Olgu ükskõik milline üritus või võistlus siis samal päeval peab kindlasti toimuma veel väga palju üritusi, nii ka sellel korral. Pidime oma parimad veteranid pisarsilmi saatma Pärnusse, kus toimusid Naiskodukaitse vabariiklikud laskevõistlused. Otsus oli loomulikult ainuõige kuna 16 võistkonna seast toodi koju III koht. Täname siinkohal meie tublisid laskjaid: Oksanat, Jannet, Viiat ja Annikat. Oleks, et sellega asi piirduks, aga ei kus sa sellega, samal ajal pidi kindlasti toimuma ka snaiprite kursus, mille ülemaks oli loomulikult meie naiskodukaitsja Kirsti. Seega võistkonna väljapanemiseks olid võimalused kahanenud juba pea olematuks. Olime loobumisele väga lähedal. Kuid siis tuli õnnetu juhus kus Valga raadio kutsus saatesse malevapealiku ja temaga kaasa naiskodukaitse esindaja. Naiskodukaitset läksin esindama ise ja selle käigu lõpuks ning peale vestlust malevapealikuga oli minus tekkinud soov ja tahtmine panna välja naiskonnad. Meid on siiski 84, lisaks veel kaitseliidu naised. Kas tõesti oleme nii nõrgad ja ei leia kokku 6 naist ( 3 alla 40 aastast ja 3 üle 40 aasta). 
Mõte hakkas tööle ja lappasime muudkui oma nimekirjasid.  Aga mida ei ole seda ei ole.

Kätte jõudis 18. aprill ( olgu öeldud, et võistlustele registreerimine kestis 19 aprillini) ja meil puudus ikka võistkond. Samal päeval pidasime Naiskodukaitse mälestuspäeval  ja käisime Naiskodukaitse Valga ringkonna esimese esinaise haual. Peale mida läksime tähistama Valga jaoskonna I kvartali sünnipäevalaste sünnipäevasid ja heietama oma mälestusi naiskodukaitsest. Jutuks tuli ka kolmevõistlus.  Kuna ise olin malevapealikule andnud lubaduse  et olen nõus osalema siis oli vaja leida kaks kamraadi. Kuna naised on alati ühtehoidvad, siis nii oligi meie ringkonna aseesinaine nõus kampa lööma.  Jäi üle veel leida kolmas. Meie kõige vapram naine kes alati igasugu lollusi meiega kaasa teeb on Tõlliste jaoskonna esinaine seega ei jäänud meil ka seekord muud üle kui valida Ülle number ja rääkida hästi kiiresti nii, et ta aru ei saaks kuhu supi sisse me teda kutsume. Kui nõusolek käes siis oli aega seletada mis, kus ja kuidas toimuma hakkab aga ega ta ju taganeda saanud ja meie olime leidnud endale kolmanda liikme. Ühesõnaga vanakeste võistkond oli koos, jäi veel mõelda nooremate peale. Suurte pingutustega õnnestus ka see koostöös maleva naistega välja panna. Jäi üle veel vaid oodata seda võistluspäeva.

26. aprilli hommik oli suurepärane. Kuna meie maleva korraldada oli sellel korral ka võistlus,  siis andsime oma panuse korraldamisse, sest kui võistlejaid on raske saada siis sama raske on ka korraldajaid saada.  Nibin nabin jõudsime õigeks ajaks Metsniku lasketiiru ja meie katsumused võisid alata. Väike lohutus oli muidugi see, et võistkondlikult alla II koha me langeda ei saanud, sest paraku oli sellest võistlusest välja kujunenud Tartu- Valga maavõistlus. Alustasime laskmisega, see oli huvitav, kuna me keegi ei olnud saanud enne võistlust kordagi laskmas käija. Aga tehtud see sai, edasi siirdusime granaadiviskesse. See oli ka selle võistluse võtmesõna. Meie võistkonna puhul päästerõngas. Visata tuli siis kõigepealt  3 granaati kauguse peale ja peale seda 16 granaati täpsuse peale.  Ning selleks, et üldse punkte saama hakkaks tuli täis saada siis kokku vähemalt 50 punkti.  Üldkokkuvõttes oli see naistele paras katsumus. Kui sa ikka kaugele visata ei suuda siis kaugemal olevatesse märkidesse ei anna ka täpsust visata. 12 naisest kes üldse võistlesid suutsid üle selle piiri punkte koguda 3. Üks veteranide poole pealt ja kaks nooremast grupist.

Kui see tehtud siis jäime ootama oma kõikse suuremat vaenlast ehk siis jooksugrossi.  Jooksugrossiks siirdusime Metsniku lasketiirust Tõrva gümnaasiumi kooli parki. Kuhu oli siis Valgamaa spordiliidu poolt maha märgitud krossijooksu rada. Meil tuli läbida kõigepealt üks kahe kilomeetrine ring ja siis lisaks üks ühe kilomeetrine ring. Ja uskuge mind kole see asi oli. Rada oli küll meeldivas looduses aga noo neid tõuse ja langusi, miks neid nii palju olema pidi. Ega meil pääsu ju polnud. Andsime endast parima ja suure ähkimise ja puhkimise peale jõudsime ka meie finišisse.  Selle jaoks kulus küll omajagu aega ja kahtlesime ikka kohtunike mõõtmisoskuses ……. nimelt see etteantud rada tundus ikka kordi pikem. Kuid olime jõudnud eluga selle võistluse lõpuni. Jäi vaid oodata kuidas see nüüd punktides välja kukub.

 Meie jaoks oli lõpp aga meeldiv, nii naised alla 40 kui ka veteranid ehk naised üle 40 olid oma vanuseklassis saavutanud võistkondliku esikoha ja lisaks saime mõlema vanusegrupis individuaalse esikoha ja ka ühe kolmanda koha. Seega oli nädalavahetus meie jaoks lõppkokkuvõttes õnnelik. Ka maleva mehed olid tublid ja tõid kokkuvõttes ühe individuaalse esikoha ja kaks kolmandat kohta ja lisaks võitsid veteranide arvestuses. Ka seekord pidime tunnistama Tartu – Valga maavõistluses paraku jälle Tartu paremust  kellest sai selle võistluse seitsmekordne võitja. Eks õhku jäi nii mõnigi oleks aga elu on juba kord selline. Ja ega see Tartu ka võitmatuks jää, selles oleme me kindlad.

Kokkuvõttes oli raske aga meeldiv võistlus mida kaunistas päikesepaisteline päev. Aitähh minu vapratele kaasvõistlejatele Üllele, Piretile, Tiinale ja ka maleva naistele Ailile ja Lilianile. Suured tänud ka korralduse poole peal olnud Merjele, Janelile ja  köögitoimkonna Astale, Liiale ja Evelinile.