Salasõjardid. Hirmud. Tulejoonel. Veel.

Õpet viisid läbi entusiastlikud vabatahtlikud kaitseliitlased, kellele naised olid heaks praktikabaasiks, kus oma õpetamisoskusi testida ja lihvida. Ning instruktorid meie jaoks olid omakorda suurepäraselt paindlikud ja andragoogilise lähenemisega õpetajad.

Kas me oleme salasõjardid?

Minul isiklikult jäävad viimased laskmised ja relvaõpped juba enam kui 10 aasta taha – aega, mil Kaitseliit alles sai oma esimesed AK-4-d. Vahepeal on olnud väga tegus Naiskodukaitse periood, kus ma olen tegelenud pehmemate asjadega – juhtimise, õpetamise, loomise jmt-ga. Ometi on see soov jälle laskma hakata, jälle metsas käia ja jälle militaarvõistlustel osaleda minus salamisi koguaeg edasi tuksunud. Tahaks jälle püssirohu lõhna tunda ja nina mutta panna. Kuna relvaõppepäev oli juhtumisi just see üks päev, mille sai ka vabaks teha, siis ootusärevalt ja hirmuga ma ennast kirja panin.

Kaaslased, kelle hulgas oli neid, kes polnud kunagi varem lasknud, kui ka  neid, kes laskevõistlustelgi käinud, tõid oma põhjustena välja, et

-       osalesin, sest polnud enne sellise asjaga tegelenud. Tundus põnev päris esimest korda laskma minna.

-       relvaohutust ja -õpet pole kunagi liiga palju. Kui sellega igapäevaselt ei tegele , siis kipub see nii kiiresti jälle ununema, et lihtsalt on vaja meelde tuletada pidevalt.

-       osalesin ,kuna mõte laskmisest on mind algusest peale paelunud.

Igaühel oma emotsioonid ja hirmud

Mõnel määral uus oli õpe tegelikult kõigile, kuna drillid olid täiesti uudsed – kohati muigama ajavad, sest meenutasime iseendale tõelisi Rambosid, aga samas hästi loogiliselt põhjendatud ja naisterahva jaoks ka füüsiliselt lihtsamad. Nii nentis nii mõnigi osaleja, et uued moodused olid mokkamööda ja saadi nii mõnigi uus teadmine ja vana teadmise meeldetuletus.

Üks osalejatest, kelle peal oli ka kogu päeva korraldus nägi vahetult eelmisel ööl veel õudusunenägusid, sest see oli talle esimene lasketreening korraldada: instruktorid leida, dokumentatsioon teha, varustus ja transport organiseerida ning oli väga suur hirm, et millegagi ikka ei jääda rahule.

Aga päeva lõpuks ei olnudki asi nii hull, sest pisikesed probleemid said kiiresti lahendatud. Ka teiste eelnevad hirmud kadusid päeva arenedes.

Tulejoonel ja selle ees on ikka kõige põnevam

Ja siis tuligi see päeva kõige oodatum osa – automaadi laskmine ise. Klapid pähe, õpitud drill kirjalikult silme ees, et miskit ei ununeks ja käsklus „Tuld!“. Ainult mina, minu sihtmärk (viimases ma polnud vähemalt esimesel korral väga kindel, sest ärevuses hakkasin kõvasti kahtlema, mis minu sihtmärgi  number oli), hingan, hingan ja päästan. Esimene kõmakas oli kõigi jaoks pisut valjem, kui oodati, ehmatavalt vali. Aga õige naiskodukaitsja saab hakkama, ka hüppama ehmatava pauguga.

Ongi esimesed paugud tehtud ja nagu üks osaleja ütles: „Kõige põnevam on ikka tulemusi vaatama minna, läksin lausa keksides – nii põnev!!!“. Oligi põnev! Tulemused olid erinevad. Kes sai juba esimesel korral rõõmustada, kes sai natuke õpetust lisaks või kelle sihik vajas seadmist ning põhjust rõõmustada oli järgmises ringis. Jah, ehkki tulejoonel oma relva märgile suunates on põnev, on vist tõesti grammike veelgi põnevam, kõndida tulejoone ette ja oma sihtmärgile ootusärev pilk heita. Äkki seal polegi ühtki auku, äkki ma lasin valesse märki, äkki ma lasin lihtsalt piirsesse, äkki ma ei saa kunagi pihta jne

Veel! Veel! Veel!

Peale õppepäeva olid naised rõõmsad ja kõlasid ainult sellised laused nagu päev oli väga huvitav ja hariv, iga kell läheks veel. Seltskond oli ka väga meeldiv! Üldkokkuvõttes oli põnev päev ja ootan juba järgmist! Emotsioonid olid väga head, jäin rahule, eks laskmise osa oleks võinud veel olla, aga ilma tugeva teooria põhjata ei saaks kindlasti. Mina sooviksin väga regulaarselt laskmas käima hakata.

Mina ise olin superüllatunud, et üks peamisi põhjuseid 10 aasta tagant, miks mulle ei meeldinud laskmas käia, oli kolm ja enam tundi väldanud relva puhastamine, mis laskmisele järgnes, oli ka täiesti uudne. Vanad voodilinad, relvaõli, mille lõhna tundis kätel veel päevi ja see lõputu nüri nühkimine, on ajalugu. Roosad niisked lapikesed on puhastust niivõrd tõhustanud, et see oli lausa lust. Ka mina ootan põnevusega järgmist laskmisvõimalust. Suur aitäh võimaluse eest