Risti naiskodukaitsjad kohtunikena 'Valgel Laeval' - esimest korda elus

Ülle Reinbach:

Meid Gretega võttis Ristilt autosse Sulev Luiga juba kell 6.15 hommikul, Taeblast ühines meiega Eha. Kell 7 algas Kaitseliidu staabis kohtunike ja abistajate koosolek, kus jagati infot. Mina sain omale koha varustuse kontrollis, Grete määrati lõkketegemise kontrollpunkti ja Eha läks granaadiviset läbi viima. Sõitsime laiali, igaüks oma kontrollpunkti ja hakkasime võistkondi ootama. Võistlus toimus kehel eriraskusega trassil -   roheline ja punane rada, võistkondi oli kokku 40.  Kontrollpunktidel oli pidev side staabiga, informatsiooni punkti läbinud võistkondadest ja nende poolt saadud tulemustest edastati pidevalt ja sealt läks info otse veebi.

Varustuse kontrollis oli ülesaanne suhteliselt lihtne – võistlejatel tuli laiali laotada oma kaasavõetud kraam ja kohustuslike asjade olemasolul said nad siis oma plusspunktid. Peaaegu kõigil oli nõutud varustus olemas, ainult paaril noorel juhtus, et mõni asi oli ununenud teise kotti, mis maha jäi...

Võistkonnad saabusid kontrollpunktidesse erinevate vaheaegadega, vahepeal tuli korraga kolm võistkonda ja juhtus ka seda, et ootasime terve tunni järgmisi võistlejaid. Tihti kajas ümbrusest püssitärin – vastutegevus toimis täiega. Hiljem selgus, et eriti tugev segamine toimus luurepunktis, oli võistkondi, kellel selle läbimiseks kulus tunde...

Võistluste lõpp pidi algselt olema kell 19, siis pikendati seda 20-ni ja siis veelkord kuni kella 21-ni. Rohkem lõppu edasi ei lükatud, sest hakkas ka juba hämarduma. Meile ja võistlejatele teatati lohutuseks, et toitlustamine Haapsalu Spordibaasis toimub niikaua, kuni kõik on kohale jõudnud. Tagasi jõudsid kõik, kuid oli päris suur hulk võistkondi, kes kogu trassi läbida ei jõudnud. Tublid, minu meelest väga tublid olid aga kõik, eriti kodutütred ja noorkotkad!

Risti jaoskond jõudis sööma kadudeta, kõik kolm naist olid kohal. Väsimus hakkas ligi hiilima alles siis, kui olime söönud ning ootasime lõpetamist ja koduteele saamist. Mina astusin oma koduuksest sisse kell 23.15. Väike arvestus ja päeva pikkuseks tuli 17 tundi!

Lõpetuseks julgen meie kolme nimel öelda juba traditsiooniliseks saanud lause – OLIME VÄSINUD, AGA ÕNNELIKUD!

Grete Ojaver-Grauberg:

Mulle väga-väga meeldis. Mina sain siis sellise töö, et pidin olema lõkke juures ja seal võtma aega, kui kiiresti õnnestub võistlejatel nöör läbi põletada. Seda oli väga lahe kõrvalt vaadata, sest ise ei pidanud ju võistlema ja seetõttu oli kogu see ettevõtmine ja olemine pingevaba. Teinekordki võiks olla kohtunik, kui selleks võimalus tekib.

Väga tore oli ka seltskond, kellega ma koos olin - minuga oldi väga lahedad ja nalja sai palju! J

Eha Grossev:

Oli see alles kiire päev...aga kõigega peab harjuma! Laupäevasest päevast on erinevaid meenutusi - suuremas jaos positiivseid!

Laigulises vormis ootasin bussijaamas Sulevit ja see oli kohalikele "paras katsumus", minul aga oli tore olla ja selg sirgus aina sirgemaks, et oma uues vormis väärikas välja näha!

Saime staabist "kola " peale ja metsa poole! Sulev Luigaga olen raamatupidajate kogus ka korduvalt kohtunud ja ühisele lainele jõudmine toimus sekunditega. Tore oli metsas rada maha panna ja avamisele me muidugi ei jõudnudki, ega sellest ka miskit häda polnud.

Päev oli imeilusa, meile eritellimusega saadetud ilmaga, meie valmisolekut käisid tähtsad ametnikud kontrollimas ja pildistamas ja väga hea tunne oli, et sain teistega ühesuguses vormis olla ning oma tegutsemisvalmidust raskes olukorras näidata - päeval oli KOLM tundi vaikust ja seda sisustas muidugi Sulev oma lustakate lookestega, aga vastu õhtut väsis temagi.

Meil Anuga oli tegemist palju, kui võistkonnad tulid korraga, aga seeläbi saime ka väga palju teadmisi juurde ja järgmisel aastal oleme juba "vanad tegijad". Anu küll teatas paaril korral, et jonn tahab külla tulla, aga meie Suleviga ei võtnud vedu ja nii kadus ka temal tahtmine jonniga sõprust pidada.

Eriliselt võimas oli päeva lõpp, kui viimasel võistkonnal lasime granaati ikka veel visata ja siis kõik nagu üks mees läksime (juba kolmandat korda sellel õhtul) granaati rohu seest otsima...sütikud lõppesid enne otsa, kui võistkonnad ja seeläbi viimased viskasid niiöelda kuivalt ning siis polnud tossu ka, mille järgi otsida. Aga meie suur juht ja õpetaja Sulev lahendas kõik perfektselt ning tõi kastanid tuhast ehk siis leidis granaadid rohu seest, kuigi oli juba täiesti pime, aga metsast väljuda võis ju ainult täisvarustusega! :)

Siis läks sõit spordihoone suunas ja kuna Sulev ei olnud eriti kodus selle kandiga, siis pidin mina kinnitama, et me oleme õigel teel ja „pr Agnes on endiselt tervise juures“. Haapsallu me jõudsime ja siis sättisime Suleviga asjad paika ja saime ka sööma, kell oli umbes 23.00... veel veidi ootamist, et lõpetamiselt kõik kokku korjata ja sõit kodupoole läkski lahti. Mina sain esimesena "koti " peale, aga eks teistel läks veel rohkem aega.

Õppetund: Ära muretse nende asjade üle, mis sinust ei sõltu, oota kannatlikult ja usu - kõik laheneb! Minul oli närvivaba päev ja ma nautisin seda täiega!

Igatahes olen nõus veelkord sama asja proovima, kuigi e-kool on mul unarusse jäänud, aga miski pole enne läbi, kui aeg kätte jõuab!