Risti jaoskonna naistepäev

Asjalike naistena pidasime teel  Tallinna maha juhatuse laiendatud koosoleku ja enne kloostrisse sisenemist  põikasime Tallinna Botaanikaaeda, et vaadata imelisi orhideesid. Rahvast oli murdu ja 3 kassat suutsid vaevu lillesõprade ostusid läbi kassade hekseldada. Seisime vapralt oma järjekorra lõpuni ja väljusime võidukalt sületäie imelilledega.

Pirita kloostris ootas meid Lagle Parek, kes juhatas naised väikesesse hubasesse konverentsisaali, kus meid ootas juba soe kohv ja tee.  Koogi oli Tiina meile eelmisel  õhtul kaasa küpsetanud ja nii me siis lasime jutul mõnusalt voolata. Lagle rääkis huvitavaid fakte Pirita kloostri ajaloost (nii palju kui selle kohta üldse andmeid säilinud on), uue kloostri ehitusloost ja enda seotusest selle kõigega. Ning loomulikult tegi ta meile põhjaliku ekskursiooni nii varemetes kui ka uues kloostris ning selle juures tegutsevas mugavas ja kõrgtehnoloogiaga varustatud külalistemajas. Üheks põnevaimaks faktiks oli kindlasti see, et teadaolevalt on meie Pirita kloostri ajalooline kirikuosa olnud birgitiinide kloostritest suurim maailmas! Ja veel – keskajal ei mindud nunnaks sugugi ainult südamevalust või vanemate sunnil. Kui mees sai sõjas surma, siis naine ei tohtinud jääda elama üksinda, vaid pidi kolima sugulaste juurde. Nunnaks minek oli aga võimalus olla ise „keegi“, mitte teiste kaela jäänud „ripats“.

Olen ise Tallinnas sündinud/kasvanud ja Pirita kloostri varemetes kunagi küll ja küll ringi roninud. Ka oleme ju kõik oma ajalooga tuttavad, aga selle külaskäigu tulemusena vaatan nüüd Pirita kloostrit ja selle elanikke hoopis teise pilguga. Ning selles pilgus on palju rohkem mõistmist, austust, armastust...

Toreda kohtumise mälestuseks vahetasime Laglega raamatuid ja lisaks olid meil kingituseks kaasas omatehtud trühvlid omatehtud karpides. Pirita kloostri raamatukogule aga kinkisime kolm ülevaatlikku raamatut Naiskodukaitse tegevusest.