Risti jaoskonna hingedepäev

Hea ja südamliku tavana süüdatakse hingedepäeval koduakendel ja kalmistutel lahkunute mälestuseks küünlad. Liikusimegi naistega Piirsalu kalmistule ja süütasime seal küünlad mahajäätud haudadel ning võtsime hetke vaikuses.

Lea Lai rääkis meie rahvamaja ajaloost. Maja põles ning ehitati uuesti üles. Nii kaua tegutses majas Piirsalu vald kuni vallad kokku liideti. Kõrval on vana koolimaja, kus haridust sai alguses kuni 4 klaasi, hiljem juba 7 klassi.

Tuulates Piirsalu küla veebilehel leidisn sealt meie ajaloo talletamiseks olulise info, mida on oluline teada  Naiskodukaitse Risti jaoskonna asutamiskoosolek peeti 20.02.1928. Koosoleku avas Johannes Lillioja, toonitades naiskodukaitse vajadust kompanii juures. Malevkonna instruktor leitnant Linnas selgitas pikemas kõnes naiskodukaitse ülesandeid ja kohustusi, mida jälgiti suure huviga. Selle järel peeti veerandtunnine vaheaeg, mille vältel Haapsalu naiskodukaitse liige prl. Blaubrück tutvustas üksikasjalikult naiskodukaitse üksikasju ja sihte. Peale vaheaega valiti juhatus koosseisus Anna Lillioja (esinaine), pr. Hendrikson, pr. Rang, pr. Riimann, kandidaatideks pr. Martson ja prl. Valk. Revisjonikomisjon valiti koosseisus pr. Vinkmann, prl. Johanson ja pr. Pikver, kandidaatideks prl. Krusel ja prl. Saksakulm. Ringkonnakogusse valiti esindajaks Anna Lillioja.

01.01.1933 korraldas Naiskodukaitse Risti jaoskond Risti koolimajas peo, kus kanti ette Artur Adsoni komöödia „Iluduskuninganna“.

Meie vaatasime sel õhtul “ Näed talu minemist, näed talu tulemist”. See vabaõhuetendus valmis EV 100 aastapäevaks. Etenduses mängisid ka Risti jaoskonna naised, mis nagu olekski üks dejavuu ajaloost.

Ringkonna aseesinaine, Diana Saarniit, andis üle Risti jaoskonna liikmetele tunnustused neile, kel pole võimalus olnud neid pidulikul üritusel kätte saada. Nende tunnustuste hulgas ka kaks staažimärgi saajat: Maie Neštšadin ja Aili Randalu.

Kinkisime  Risti jaoskonnale hingedepäevale sobiliku haldjaga lillevaasi, milles viljapead. Traditsiooniliselt jääb või lõpetab mardipäev hingedeaja ,soovides viljakust ja viljakasvu. Soovime meiegi Risti jaoskonnale viljakat kasvu!

Lugesin ette ühe mõtlevapaneva mõistuloo “Armastuse mure”. Ainult aeg on see, mis paneb meid mõistma armastuse olulisust.

Aitäh Risti jaoskond kutsumast!

„Armastuse mure“

Ükskord läksid kõik tunded ja emotsioonid ilusale saarele puhkama. Nad nautisid seda vastavalt oma loomusele. Ühtäkki aga teatati lähenevast tormist ja kõigil soovitati saarelt ära minna. Tekkis paanika. Kõik tormasid paatide juurde ja need paadid, mis katki olid, parandati saarelt lahkumiseks kiiresti ära. Ainult Armastus ei tahtnud saarelt veel põgeneda. Tal oli siin veel nii palju teha. Ent kui mustad sünged pilved muudkui kogunesid, mõistis ka Armastus, et aeg on lahkuda. Siis aga selgus, et rannal polnud enam ühtegi vaba paati. Armastus vaatas lootusrikkalt enda ümber ringi. Siis äkki nägi ta üsna ranna lähedal Jõukust oma luksusliku jahiga. Armastus hüüdis: „ Jõukus- Jõukus, palun võta mind enda pardale! “„Ei võta!“, kostis Jõukus, „mu jaht on täis hinnalisi esemeid, kulda ja hõbedat. Sa ei mahu siia!“ Mõne aja pärast sõitis Edevus oma ilusa kaatriga mööda. Jälle hüüdis Armastus: „Palun aita mind, Edevus! Ma olen hädas. Palun võta mind endaga kaasa!“ Edevus kostis kõrgilt: „Ei, ma ei saa sind kaasa võtta. Sa määrid mu kaatri oma poriste jalgadega ära.“ Mõne aja pärast sõitis sealt Kurbus mööda. Jälle palus Armastus abi. Aga ei miskit. „Ma ei saa sind kaasa võtta. Ma olen nii kurb. Ma tahan üksipäini olla.“ Mõni minut pärast seda liikus Õnn oma purjekaga piki randa edasi. Armastus hüüdis teda appi. Aga Õnn oli nii õnnelik, et ei vaadanud isegi tema poole– talle ei läinud keegi ega miski korda. Armastus muutus ärevaks ja nukraks. Ja just siis hõikas keegi: „Tule Armastus, ma võtan su kaasa!“ Armastus ei osanud arvatagi, kes võiks küll nii suuremeelne olla, aga hüppas kergendustundega paati. Kui ta teisel kaldal paadist maha astudes, kohtades ta Teadmist. Segaduses Armastus küsis tema käest. „Oskad sa öelda, Teadmine, kes see oli, kes mulle nii lahkelt küüti pakkus, samal ajal kui keegi teine polnud valmis mind aitama?“ Teadmine naeratas: „Oh jaa, see oli Aeg.“ „Aga miks siis just Aeg peatus, et mind päästa? „Sest ainult Aeg teab sinu tegelikku suurust ja seda, milleks sa võimeline oled. Ainult Armastus annab siin maailmas meile rahu ja päris õnne.“ Kui me oleme jõukad, siis kipume armastuse kahe silma vahele jätma. Kui me tunneme end tähtsana ja muutume edevaks, siis unustame armastuse. Ja isegi õnnelikuna või päris õnnetuna võime armastuse ära unustada. Ainult aeg on see, mis paneb meid mõistma armastuse olulisust.

Kallid sõbrad, miks siis nii kaua oodata? Me võime ju kohe armastuse oma elu osaks teha?