Rapla naised merega rinda pistmas

Tõelised matkasellid armastavad öelda: „Pole olemas halba ilma, on halb varustus.“ Teatud mõttes peab see ju paika, eriti kui väljahõigatu asemel mitte matk, vaid jahiga merel seilamine. Olen aru saanud, et kui ütlen sõna „meri“, kogunevad taevasse tumedad pilved ning ilmataat võib meiega mängida nii, kuis süda lustib.

Meid tervitas õhtuses Pärnu Jahisadamas alati rõõmsameelne Argo koos Mairoldiga. “Saage tuttavaks, tema on Hell!“, suunas ta käe imeilusa armsa jahikese suunas. Vaatasime kõik imestunult, mis nipiga saame me purjekale saame, oli ju teine kailt seitsme penikoormasammu kaugusel. Argo kõõlus kai ja jahi vahel. Mairold sikutas kogu jõust „Hella“ kai poole. „Vat nii saategi!“ Nemad on mehed, kes ei löö põnnama mitte millegi ees. Isegi ilmataadi ega üheksa naiskodukaitsja ees! Kõõlusime meiegi ning järgmisel hetkel leidsime end juba „Hella“ pardalt.

Tuulevaikne. Kõik oli nii vaikne ja rahulik, kuni.... Taeva all kärgatas, piksenooled helendasid ja vapramaist vapramad asusid jahisadamast laiutavale hobuserauakujulise lahe poole teele. Nii me siis istusime nagu tuvid õrrel, alla sadav vihm mulistas veepinnal. Muidugi saime end peita kajutisse, kuid siis oleksime jäänud ilma vaatepildist, mis silme ees avanes. Millal, siis veel saab olla ilmataadi ja vetevanaga üks? Enne kui me kahe muuli vahelt välja sõitsime ulatas Argo tammekooretõmmise rummi. Eelkõige austusega lonks Vetevanale, Kotermannile ja alles siis läks kapteni pakutu vastupäeva ringile. Ausalt, see punnsuutäis mahedat rummi kulus ära, tõmbas vere käima.

Ei olnud kuulda naiste suust lõbusat „Hoirassaa ja pudel rummi!“ laulu. Oli kuulda aga vihma loitsu - „Tule, tule, õllele, tuulekõne õlle. Vii vihma, õllele, Venemaale, õlle...“  Te ei usu, aga kauguses paistis õhtupäike, mis aeglaselt hakkas sättima end unemaale. Täieliku hämardumiseni oli veel aega. Meie selja taha jäänud Pärnu kohal trummeldas võidurõõmus Vanapagan. Muhe merekaru Argo, keda ta kindlasti on küllaga ja rohkemgi veel, pajatas meile mõnusaid lugusid merest, maast, rabadest ja soodest. Nii me siis seilasime vaikses tuules valge purje all; kindlalt hoitud. Nosisime kambakesi kaasavõetud moona  ning nautisime loojuva kullakera  romantilist vaatepilti.

Tagasiteel said naised kaasa lüüa purjeka juhtimisel. Selles oli oma võlu kindlasti pautimisel, sootide sikutamisel ja tuule puhumisel purjesse. Võtab näo naerule? Omavahel viskasime nalja, et pisike sisse söödud hernes võib meid õnnelikult suunata muulist mööda. Argo jagatud korraldused naistele ning maa poolt puhuva tuule abiga randus „Hell“ peale kolme tundi seilamist kodusadamas.

Ma ei tea, kuidas teistel, aga mulle on meri midagi enamat kui lihtsalt meri. Meri maandab töösipelga pingeid, on truu kaaslane. Meri seob sõprust, kui armastad, siis armastad. Suvi on mõnus aastaaeg, mil lageda taeva all veedetud ajal on tõeline väärtus. Ei ole vaja minna kaugele, et kogeda uusi nauditavaid elamusi sumedas augustis. Kõik see on käeulatuses, ühte  õhtusse  jäi palju lõõgastavat, põnevat ja armastust. Armastust mere vastu! Seikle end vabaks!