Rapla Raju möllas Alust Varbolani

Seekordne Rapla Raju oma ideelt oli nagu üks pisut kergem ja kõigile jõukohane Naiskodukaitse koormusmatk, et innustada osalema ka neid, kes ei ole kunagi varem rännakul käinud. Kontrollpunktides täidetavate ülesannetega püüti põnevust pakkuda ka juba kogenud rännakuhuntidele. Et kõik alguses positiivseid emotsioone saaks ja motivatsioon kohe ei kustuks, algas rännak pimedas liikumisega mööda teid ja lubadusega, et võistlejatele antakse teada, kui vastutegevuse ala algab. Mõned õnnelikud võistkonnad said rajale veel valges ja kuivas, teised startisid juba pimedas ja vihmaga. Korralikul rajulasel on adrenaliin aga nii üleval, et teda vihm ei morjenda. Tal võib adrenaliin koguni nii üleval olla, et ta unustab, et esimeses kontrollpunktis tuleb ülesanne ka sooritada ja paneb peale ootealal järgmiste koordinaatide saamist teise punkti poole minema

Stardis toimus traditsiooniline varustuse kontroll. Võistlejatele jäi küll esialgu arusaamatuks, miks oli vaja kaasa võtta kalmuküünal ja hulk prügikotte, aga kõik selgus omal ajal. Esimeses kontrollpunktis mõisa õuel läkski kohe küünalt vaja. Nimelt tuli loosiga tõmmatud vahendiga tuli üles saada ja küünal põlema panna ning küünal õue asuvale mälestusmärgile viia. Loosi võtmine oli veidi hirmutav ja samas põnev ka, sest näiteks karu kakaga ei tahtnud keegi tuld teha. Valikus olid muu hulgas ka kaaliumpermanganaat, glütseriin, tulepulk, patareid ja traatvill, aga ka tikud, kui vedas. Igatahes oli see üks väga meeleolukas punkt ja keegi karu kakast õnneks leeki välja võluma ei pidanud.

Teine kontrollpunkt sisaldas endas põnevust rohkem kui rubla eest. Nimelt tuli alustuseks köiega päästeameti tornist alla laskuda. Seal üleval tuli kõigil korraks oma hirmule vastu astuda ja ennast üle ääre kukutada. Jah, oli hirmus küll! Aegajalt oli kuulda kiljumist. Aga eranditult kõik alla tulijad ütlesid jalgu maapeale saades, et tahaks veel. Sellega kontrollpunkt veel ei lõppenud. Järgmisena tuli tormata treppi mööda hämarasse keldrisse, kus oli ilmatuma pikk ja paljude ustega koridor. Keldrist tuli leida Külma-Kalle, ta kanderaamile panna ja välja vedada. Kogu otsimistegevust saatsid kõrvulukustavad sireenid. Kalle päästeti iga kord, aga millegi pärast oli ta järgmise võistkonna saabumise ajaks jälle keldrisse tagasi läinud.

Kolmandas kontrollpunktis tuli lahendada salakirju. Tagantjärgi tarkusena tuleb tõdeda, et ehk said need liiga lihtsad, aga oli siiski ka neid võistkondi, kes läbi ei hammustanud, mis asi nt see KELAVU PÕAG JE TAME AME LUNDE on.

Neljas kontrollpunkt oli koormusmatkale kohaselt laskmine. Ebatraditsiooniliselt lasti airsoftrelva ja väljas oli kottpime. Tõsi, sihtmärgid olid mõnel määral siiski lampidega valgustatud ja päris pimesi sihtima ei pidanud.

Viiendas punktis ootas luureülesanne. Luurata tuli üht pealt näha tavalist majapidamist, kus kuulduste kohaselt asus vastutegevus. Luureraportis tuli aru anda nii nähtud inimeste, autode, kuuldud sõnumite kui ka hoovis rippuvate valguspulkade kohta. Kuna võistlejad nägid luurates erineval hulgal nii mehi kui naisi, siis olgu siinkohal tõe huvides öeldud, et objektil viibis 4 naisterahvast.

Kuues kontrollpunkt oli korralduse mõttes kõige enam hinge kinni pidama panev, et kas õnnestub või mitte. Tegemist oli sidepunktiga, kus neljane võistkond jagunes lahingpaarideks. Üks lahingpaar võttis jalgrattad ja sõitis kottpimedas, vaid rattatulede valgel lähedal asuvasse asulasse ja leidis sealt kohtuniku, kellele ta sõnumi edastas. Kohtunikult saadud vastus tuli raadiojaamaga maha jäänud lahinpaarile edastada. Mahajäänud lahingpaar oli seni pidanud sidevahendite kompotist leidma töötava vahendi ja ootama, millal sellega ühendust võetakse. Peale sõnumi edastamist ja vastu võtmist sõitis esimene lahingpaar jalgratastel tagasi. Selles ülesandes oli nii palju elemente, mis võisid valesti minna, aga kokkuvõttes tuli vist välja küll.

Seitsmendas kontrollpunktis tuli omavahel kokku viia riik, lipp, kahe selles riigis asuva koha pildid ja nende kohtade nimed. Kellelegi ei olnud probleemiks leida USA lipp, Grand Canyoni ja kapitooliumi pildid ning nimed. Küll aga oli veidi keerulisem lugu näiteks Horvaatiaga ja Panemiga, mis on riik filmist „Näljamängud“.

Kaheksandas kontrollpunktis sai jõudu näidata, sest seal tuli kanderaamil olevat inimmõõtmetes ja suure inimese raskusega topist kanderaamil kolm korda võimlaikult kiiresti ümber eemal oleva koonuse vedada.

Üheksandas punktis ootas võistlejaid kokkade valge ja pruun maailm ehk tuli ära tunda erinevad valged ja pruunid maitseained, kuivained ja muu köögikapis leiduv.

Seejärel viis kümnenda kontrollpunkti otsing rabasse, kus maalilise rabajärve ääres tuli sooritada Raju üks kõige müstilisemaid ülesandeid. Ühel võistlejal tuli vett täis ämbris täita kilest piimapakk ja anda see edasi teistele teise ämbrisse kallamiseks. Eesmärk oli täitsa teine ämber teatud jooneni veega. Peale pikka rassimist, puhumist, möllamist ja kõike muud ning isegi peale ülesande täitmist jäi ikka õhku küsimus, kuidas vesi piimapakki peaks saama?

Siitmaalt algas ka vastutegevuse ala, liikumistempo läks aeglasemaks ja adrenaliin jälle kõrgemaks. Lisaks anti ülesanne lõpu jaoks ühtteist leida ja kaasa vedada.

Üheteistkümnendas punktis olid ülesrivistatud looma nahad. Kui arvestada, et midagi nii lihtsat kui hunt ja ilves seal polnud, võib ette kujutada, mis loomadega rinda tuli pista. Vähemalt mäger oli äratuntav ja lõvinahka seal polnud.

Kaheteistkümnendas tuli miine demineerida laskmisega autokastist. Oli lustlik ja põnev.

Vastutegevus andis endast kõik. Püsti pandi isegi valekontrollpunkt koodnimega „kärbsepaber“. Ja see kärbsepaber tõmbas osalejaid nagu ta tõmbama pidigi. Nii mõnigi jättis oma paberelu sinna.

Kolmeteistkümnendast punktist said ka kõik need, kes Rapla Raju rajal parajasti polnud, osa. Selles punktis tuli teha üks atraktiivne võileib. Võileivad pildistati üles ja need kogusid kolm tundi Facebookis laike. Mida enam laike, seda parema tulemuse võistkond selles kontrollpunktis sai. Samas punktis ootas kõiki ka BVÕ välitoitlustus moodulil olijate tehtud lõunasöök ja pikem puhkus.

Neljateistkümnendas kontrollpunktis pandi kaitsemaskid ja –prillid pähe ning mindi airsoftrelvadega rünnakule. Eesmärgiks oli hõivata vastase valduses olev punkt ja kätte saada selle lipp. Vastane ise oli ka muidugi kohal ja üllatuseks laskis vastu. Tabamuse saanud võistlejad pidid oma pihta saamisest märku andma ja vallutusest kõrvale jääma.

Viieteistkümnendas punktis ootas politseiauto, mille töökorrasolekut tuli kontrollida. Enamike jaoks oli see päris esimene kord politseiautos olla ja peegleid sättida ning tulesid kontrollida.

Kuueteistkümnes oli kompleksharjutuse punkt. Seal tuli vaatluse teel ära tunda 5 sõlme. Vaatluse ja maitsmise teel tuli tuvastada 5 õunasorti ja ainult üks neist oli eksimatult äratuntav valge klaar. Ja lõpuks tuli visata märki (idee juhtide öörännakult Virumaalt).

Viimase pingutusena ootas osalejaid 24h ja 50 km peale starti lõpujooks Varbola linnuses, üle võrgu ja läbi toru…, ja ikka kottpimedas. Ei saa ütlemata jätta, et enne lõpujooksule asumist tuli oma kogutud andamid ette näidata ja „Ole valmis räppi“ esitada.

Eranditult kõik võistlejad jooksid küünaldega valgustatud trepist üles ja astusid üle finišijoone õnnelikult, pööraselt uhkena iseenda ja kaaslaste üle. Sel hetkel polnud tähtis võit, vaid üle lõpujoone jõudmine. Eranditult kõik võistlejad, ja ka kontrollpunktist kontrollpunkti ilma oluliselt puhkamata liikunud kohtunikud, olid kangelased. See oli üks võitjate ja kangelaste kokkutulek seal Varbola linnamäel kottpimedas öös.

Tegelikult keegi muidugi võitis medalid ka.

I koht kuulub ülivingele Hiie jaoskonna võistkonnale

II koht on mitte vähem vinge Märjamaa jaoskonna võistkonna oma

III koht on auga välja teenitud ning Raplamaa metsades ja rabades ellu jäänud vingele Võrumaa ringkonna võistkonna oma

Parimad kodutütred olid Rapla kodutütred.

Selline oli esimene Rapla Raju. Aitäh korraldajatele, abilistele, võistlejatele ja Raplamaa metsadele, aitäh imelise ilma eest laupäeval!

Kohtume Naiskodukaitse üle-eestilisel koormusmatkal Raplamaal juba mais 2022.