Püüa päeva ehk Rapla jaoskonna piknikuõhtu

Vaatamata veel hiljutisele lumele ja üsna kehvadele ilmaoludele sel kevadel otsustasime Rapla jaoskonna juhatusega, et kevade viimane naisteõhtu enne suurt suve saab toimuma vabas õhus piknikuna. Pisut riskantne see idee ju oli, aga samavõrra oli see mõte ka väga ahvatlev. Naisteõhtud on alati avatud olnud liikmete sõbrannadele-tuttavatele, kes ka meelsasti Naiskodukaitse tegemisi ja olemisi piiluda tahavad. Sedapuhku läksime sammukese edasi ja tegime maikuu naisteõhtu lausa kõigile avatuks. Kleepisime mõned kuulutused, reklaamisime natuke internetis ja igaks juhuks taotlesime isegi avaliku ürituse loa. Seda viimast siis selle jaoks, et äkki tuleb 30 või rohkemgi inimest kokku ja see on ju lausa massikogunemine juba:).

Pidasime pöialt, et ilus ilm oleks, sest kes meist ikka seal lageda taeva all vihmaga oleks viitsinud istuda ja kooki järada ning oodata, et äkki tuleb mõni Naiskodukaitse huviline. Ja oh imet, just sel päeval õnnistati meid selle kevade kõige soojema ja ilusama ilmaga ning ma polekski tahtnud olla kusagil mujal kui Lastepargis murul istudes seda mõnusast tuulist ja sooja õhtut nautida. Kell sai aga kuus. Olime oma tekid maha laotanud ja kaasavõetud söögipoolise välja ladunud, kui oh imet, tuligi üks huviline ligi. Kuna tema oli aga juba üsna Naiskodukaitse teadlik, siis me ei hakanudki teda oma ettevalmistatud lugudepõimikuga ründama, vaid palusime tal peale tutvumist ise küsimusi esitada. Ei jõudnud me aga palju rääkida, kui meie meeldivasse seltskonda lisandus veel kaks inimest. Sedapuhku oli tegu härrasmeestega Raplamaa Sõnumitest. Võtsime ka nemad lahkelt vastu – pakkusime šokolaadimuffinit ja vastasime nende küsimustele. Ütleme nii, et lehemehed ainult rikastasid meie seltskonda ja tegid meie töö kergemaks, sest läbisegi ja ükshaaval nende küsimustele vastates, sai ka potentsiaalsele uuele naiskodukaitsjale pilt palju selgemaks.

Et Rapla jaoskonna naisteõhtutel on kombeks saanud ka liikmete ilumeele eest hoolt kanda, siis võtsime selgi korral ette näputöö. Birgiti juhendamisel ja jooniste abil punusime sõbrapaelu. Birgit ise sai õhtujooksul neid kohe mitu valmis, minu oma jäi aga koju lõpetada. Kui külalised lahkunud olid, pidasime veel omavahel plaani järgmise jaoskonna ürituse osas. Sõime veel kooki ja rüüpasime mahla ning tundsime ennast hästi. Puhudes jaoskonnakaaslastega juttu ja vaadates meie lapsi mänguväljakul mängimas mõtlesin ma, et see ongi carpe diem ehk püüa päeva. Ma ei vaata kodus telekat või triigi pesu, vaid ma lihtsalt naudin õhtut meeldivate inimestega ühendades meeldiva ja kasuliku.

Selline oli siis kevade viimane Rapla jaoskonna naisteõhtu. Järgmisest üritusest ma veel palju ette ei pajata, aga igatahes toimub see Eesti lipu päeval, 4. juunil, see on tervisele kasulik ja meile kulub selleks puhuks ära vastõpitud paelapunumisoskus.