"Pesamunad" Orkaani keerises

Teadsime, et saame olema sõjaolukorras karmis talveilmas tagala meeskonna koosseisus. Kogunesime juba eelmisel õhtul staapi, et teha toidupakid võitlejatele olenevalt nende ülesannetest lahingus: kellele üheks, kellele kaheks ööpäevaks võitlusrindel vastu pidamiseks. Asjaliku sebimise tulemusena komplekteeriti mõne tunniga iga üksuse jaoks eraldi suurde kilekotti toidupakid, mida siis järgmisel päeval sai kähku sõtta minejatele üle anda. Pakkijad said samal õhtul ka oma varustuse kokku panna: täna tehtud, homme hooleta!

Reedel staapi saabudes jätkus sagimist üle kogu maja: kes oli alles varustuse järjekorras, kes vahetas riideid, kes pakkis seljakotte. Lõpuks jõudis aeg sinnamaale, et ladusime oma pakid Unimog-i kasti, mille järelkärusse läks ka suuremõõtmeline köögivarustus. Ise ronisime kes bussi, kes meie instruktori autosse ja asusime ühises konvois Pärnumaa poole teele. Kuna sõidukiirus autode rivil suurt üle 50km/h polnud, siis tundus, et aeg „venis“ nagu  meie autorongki. Ent nali ja naer hakkasid juba bussis vaikselt hoogu võtma. Igavuse peletamiseks hakkasime võimalusel ristteedel kohanimesid lugema: Vigala, Pööravere… No see kohanimi oli küll pöördeline ja paljuütlev ja mitmeti mõistetav! Siis oli tõesti tunne, et oleme millessegi väga pöörasesse sisenemas! Meeleolu tõusule andsid hoogu ka meie bussijuhi Harri naljad, mis esitasid vürtsikaid väljakutseid naistele ja ega me võlgu jäänud: Hiiumaa naised lubasid, et nemad on vajadusel üks nelja eest väljas ja et mäng väärib küünlaid „Pühadele Õdedele“! 

Veel mõni aeg sõitu ja saabusimegi esimesse ööbimiskohta: jõe kaldale mahajäetud laudahoonete kõrvale. Ruttu katel järelkäru pealt maha, potid peale ja tuli alla! Eks külm korsten tõmbas algul küll suitsu visalt üles, aga kärus olnud kuivad puud võtsid hästi tuld ja juba vähem kui tunni pärast võisime laagris olijatele tulist teevett pakkuda. Igaühel oli võimalus nüüd sooja joogiga külmapoiste kallistusi-näpistusi eemale peletada. Ka tutvustati köögi seltskonnale meie ülemat, kadett Veldit, noort sooja pilgu ja naeratusega meest, kelle korraldusi olime kohustatud kogu ürituse jooksul järgima. Pooleteist päeva jooksul selgus, et köögi seltskonda polnudki vaja palju käskida. Meie koostöö omavahel ja ülemusega toimis sageli sõnadetagi: otsatut hoolivust väljendav ülemuse hoiak ja pilk suutsid korraldusi anda tihti mõistetavamalt kui mistahes sõnadesse vormitud käsklus. Esimene öö Pärnumaal möödus nii mõnelgi unetult, osal siiski õnnestus mõneks tunniks telgis sõba silmale saada. Kui uni ära läks, kuulsin, kuidas telgi ahju luuk kolksatas perioodiliselt ja täideti puudega. Kes see teine oligi, kui meie armas Sveta, kes hoolitses, et telk soe püsiks!

Hommik tervitas meid kerge lumesajuga. Taas ruttu padadele tuli alla ja pakkusime külmapeletuseks tulist vett, et teha teed või kohvi. Oma usaldust meie suhtes väljendas ka tagalaülem - meie ülesandeks sai sõjavangide valvamine. Need tüdrukud, kellele oli usaldatud püssid, kandsid neid truult kaasas. Kui nad nii seisid, laskeriist üle õla,  rüht juba iseenesest  tikksirge, ümarate silmade pilk teraseline, huuled otsustavalt kergelt kokku surutud, oli selge kõigile, et need tüdrukud igas olukorras küll nalja ei tee, seda enam võimalikus sõjaolukorras. Vangide valvamine jäigi peamiselt söökla kahe vahva lahingpaari ülesandeks - Küllikese ja Anne Hiiumaalt ning Eda ja Reeli Haapsalust. Valvamine oli alles ettevalmistus eelseisvateks päeva sündmusteks. Vangide küsimuse lahendamine kõrgemal tasemel võttis oodatust kauem aega ja planeeritud väljasõit viibis tublisti üle tunni. Pärast keskpäeva asusime lõpuks teele järgmise peatuspunkti poole lootuses, et jõuame sinna võimalikult ruttu, et külmetunud võitlejatele pakkuda sooja toitu. Ent päeva raskem osa oli veel ees… 

Kuskil käisid lahingud, sild üle jõe vajas taastamist ja tagala kolonn pidi ikka ja jälle peatuma, ootama ja ikka ootama järjekordset võimalust edasi liikuda. Meie küsimusele tagalaülemale, et miks me ometi kiiremini ei liigu, saime kõige armsama vastuse, mida oma elus kuulnud olen: meie, tagalaüksused, oleme väeosale kõige kallimad, kui PESAMUNAD, kellele tuleb tagada võimalikult maksimaalne turvalisus, sest meie olemasolust sõltub kõige rohkem ülejäänute ellujäämine! Et bussis istudes aeg igavaks ei läheks, hoidis jälle meeled ergud ka meie bussijuht. Kuidagi õnnestus Torist läbi sõita. Siis aga avastasime, et sõidame läbi vaenlase tagala ja ees käis lahing… 

Meie järjekordne peatus jõe ääres väikesel külateel suure maantee ja jõe vahel osutus tõeliseks katsumuseks: meid avastas vaenlase luure ja pidime olukorras, kus kadus side võitlusgruppidega, suluseisus olles, ennast kaitsma nelja rünnaku vastu. Kusjuures rünnati kolmest küljest korraga ja läbi raagus puude oli bussiaknast näha, kuidas igast küljest üle põllu teisel pool jõge meile lähenesid „mingid objektid“ aeg-ajalt õrnalt vilkuvate tulukestena. Polnud just meeldiv tunne! Kui järjekordse lahingu ajal keegi juhtus küsima ühelt meie lahingpaarilt, et kes teie veel olete, kes siin püssidega ringi liiguvad… ja kui vastuseks oli: „Kokad!“, siis üllatus-imestus oli väga suur olnud! Naistele tegi selline „kahtlemine“ ikka nalja küll! 

Lõpuks saime ka oma tupikseisust välja ja jõudsime ometi määratud laagriplatsile taas kord mingite mahajäetud lautade kompleksi vahele. Aga veelkord pandi kokkade kannatus proovile: oli vaja üle tunni aja mingeid kooskõlastusi teha, enne kui saime tühja veiselauta oma sõiduriistad ja köögi paigutada ning süüa tegema hakata. Lootus sureb alati viimasena ja viimane asi meie jaoks oli see, kui võitlejad lubatud sooja toiduta jätta! Meie ühtehoidev ja üksteist toetav meeskonnatöö tuli iseäranis nüüd välja: vaevalt sai katlad maha pandud, polnud korstnaidki veel püsti, kui tuli oli alla tehtud ja veed kateldes soojenemas! Naised aga otsisid ruttu toiduained välja ja kohe läks lahti praadimiseks, tükeldamiseks jne! Kõik leidsid endale sobiva ja vajaliku tegevuse! Siinkohal tahaks tänada ka köögimeeskonna mehi, Vahurit, Indrekut, Harrit, Aadit ja Janekut, kelle hooliva abivalmiduseta poleks me küll nii mõnusalt ja kiirelt tegutseda suutnud. Saime süüa teha eletrivalguses ja üks Hiiumaa meeste punt võimaldas meil oma autokastis sooja puhuri paistel tegutseda: tükeldada toiduaineid, valmistada ja pakkida võileibu, mida järgmisel hommikul lahingusse minejatele kaasa anda. Meie soojast toidust said kõhud täis lisaks oma maleva võitlejatele ka Järva ja Raplamaa võitlejad. Viimased olid küll teoreetiliselt „vaenlaste“ ridades, ent oleks veelgi vaenlasi kõhud täis saanud, kui oleks heade kavatsustega tulnud…. Aga pidime teoreetiliselt läbi elama ka selle, et vaenlane kasutas ära meie kaitse nõrga momendi ja tuli kööki, kus me olime pühendunud peamisele ülesandele hetkel – toidu valmistamisele ja jagamisele võitlejatele, ning kokad „lasti lihtsalt maha“! Osa köögist aga oli õnneks „varjul“ auto kastis ja nii oleks „ellujäänute“ kohus olnud jätkata siiski toidu valmistamist. Nii saimegi tunda, et enda põhikohusele pühendatutena oleme siiski kõige „kaitsetumad“ PESAMUNAD ja selja tagant ootamatu rünnaku puhul vägagi haavatavad. 

Mitte kordagi üheski olukorras ei adunud ma, et meie meeskonnas oleks tekkinud paanika: ka kõige kriitilisematel hetkedel suutsid kõik jääda rahulikuks ja tõhusalt edasi tegutseda. Samas mõtlesime naljaga pooleks välja eri lähivõitluse võimalusi, kui pole ehk püssid mängus. Vahendeid ju selleks köögis ikka jagub: noad, kulbid, mõlad, kuum tuhk, aga talvekülmas ka kuum vesi, mis hiljem ju jäätub…  Teise öö mahutasime ennast kuidagi sõidukitesse ära ja puhkasime mõned tunnid vaikse mootorimürina saatel. Pool kuus hommikul jälle katlad aurasid, eelmisel päeval tehtud makaronid lasime soojaks ja saatsime mehed taas võitlusväljale. 

Pühapäeva hommikul oli juba varakult teada, et tuleb kindlasti mitu lahingut maha pidada! Nüüd oli olukord lihtsam: olime valmis, valvel ja ootel. Meie ülem pani kogu lauda ulatuses vahipostid üles ja ta oskas meie püssidega tüdrukutele just õigel ajal märku anda, kui lauda akendele valvesse oli vaja minna. Ühe rünnaku ajal suunas ta kiiresti Hiiumaa tüdrukud õue sõnnikuhunniku äärde rünnakule: jalad küll s…s, aga pea oli selge ja silm terav! Ega püssita tüdrukud ka tegevuseta polnud! Kohe moodustus toetav meeskond laskjatele laudamüüri varju! Toodi moonakast ja asuti laskjatele salvesid täitma! Nii saidki vaenlased pikema turmtule osaliseks, kui nad ise suutsid anda! Ei aidanud siin ei suits ega mitmekordsed katsed meid vallutada! Me jäime võitmatuks! Samas köök toimis kogu rünnakute aja, varustades vahetpidamata vahimehi sooja joogiga! Käes kann kuuma joogiga, tuiskas vahipostilt vahipostile meie proua Tuisk, nägu muhedalt naerul! Kuis siis „Orkaan“ ilma tuisu möllamiseta ikka mööda sai minna! 

Et oli 1. Advent, jõuluootuse alguse päev, muutsime katlas auravad potid „küünaldeks“, kaunistades nende kaaned munakarbist meisterdatud süüteroosist „tahiga“. Loomingulist lõbusust jätkus tollel pühapäeva hommikul lahingute ajal ja vahele veel küllaga, see jääb kauaks meelde ja paneb hinge helisema! 

Suurõppuse lõpu lähenedes pakkisid meie tublid mehed köögi aegsasti autodele ja kui kuulutati välja ürituse lõpp, saime ruttu mõelda ärasõidule. Püssimehed ja -naised andsid tagasi ülejäänud laskemoona ja nii saime aegsasti teele asuda, sest meie hulgas olevad Hiiumaa mehed ja naised kiirustasid praamile, et mitte öö peale jääda. Kuna Hiiumaa mehed olid lahingut pidamas meie peatuskohast eemal, kohtus köögipunt nendega Lihulas. Seal väike peatus ja edasi kodu poole! Ning Lihulas said Hiiumaa naised ka tunnustuse oma lubadusele: mäng vääris bussijuhilt siiski küünla! Arvaku mõni mees, mis arvab algul naistest sõjas, aga Läänemaa ja Hiiumaa tüdrukud tõestasid järjekordselt, et nad pole mitte ainult suhkrust saiast, vahukoorest ja jumal teab mis sulavast ja söödavast, vaid ka terasest, mis karastunud tules ja jääs! Kohtumiseni uutel võitlusväljadel!