Teekond eneseleidmiseni
Tiia-Triin on palju näinud, teinud. Pärast keskkooli asus ta paariks aastaks elama Norra Kuningriiki. Seal tegeles tallinnlanna leerilastega ehk oli lüliks kiriku ja kooli vahel ning õppis rahvaülikoolis, kus algne inglisekeelne suhtlemine asendus peagi norrakeelesega.
Eestisse naastes, pärast õpingute ja töö ammendumist Norras, tuli vastu võtta otsus - mida teha edasi? Kui paljud noored tahaks täiskasvanuikka jõudnuna elada jätkuvalt oma vanematega? Vähesed… Seega tundus Tiia-Triinile hea mõttena minna õppima Tartu Ülikooli, erialaks sai valitud sotsiaaltöö. Esialgu tundus elu heade mõtete linnas venivat, kuna pealinnast pärit neiu ei osanud enda jaoks pisikeses kohas midagi ette võtta. Huvi pakkusid fantastika- ja rollimängud, millega sai Norras tutvust tehtud ja Eestis agaralt jätkatud. Peatudes neil mängudel, võtab Tiia-Triin õhinal meie harimiseks raamaturiiulist uhke inglisekeelse raamatu, mis kirjeldab rollimänge ja nende tegelasi detailsuseni. Paraku on Tiia-Triin sunnitud nentima, et ajanappuse tõttu ei ole olnud tal viimastel aastatel võimalust selle huvitava ajaveetmisvõimalusega tegeleda.
Jätkates oma elulooga, räägib Tiia-Triin edasi lugusid ülikooli ajast. Pärast Tartu linnaeluga kohanemist järgnes liitumine korporatsiooniga Filiae Patriae, mille liige Airi Neve ta ühtlasi Naiskodukaitse Tartu Akadeemilise jaoskonna liikmeks värbas. Praegune Naiskodukaitse esinaine Airi Neve tegi juba tol ajal head tööd palju korbiliikmeid värvates. Esialgu meelitasid Tiia-Triini langevarjuhüpped, mida liikmetele lubati. Mingil põhjusel jäid kursused soiku, kuid tegevus Naiskodukaitses jätkus. Üks esimesi üritusi, millest neiu osa võttis oli talvine öine rännak, millele mõeldes meenuvad ka nüüd Tiia-Triinile õpetussõnad, mida Airi talle tookord jagas, kui ta end jõuetuna tundis. Nimelt kandis Tiia-Triin sel rännakul esimest korda sõdurisaapaid. Päris pikk distants oli maha käidud, kui ees ootas üle põllu minek, mis tundus väga vaevaline. Tiia-Triin oli rampväsinud ning jäi magama, põld sai ületatud unes kõndides. Kui rännakukaaslane mingil hetkel ühe jalaga ojja astus, ärkas Tiia-Triin üles. Pärast seda istusid nad lõkke ääres, Airi kuivatas sokki, Tiia-Triin oli füüsiliselt omadega täiesti läbi. Praegune Naiskodukaitse esinaine ütles kaaslasele, et ta sörgiks vahepeal, see aitavat enesetunnet parandada, oli ju pikk distants läbitud ainult ühe liikumisviisiga. Tiia-Triin sörkis ja see aitas, kohe palju kergem oli edasi liikuda. Peale meenutusi lisab Tiia-Triin, et Naiskodukaitse on pakkunud talle alati üllatusi ning ta imetleb väga neid naisi, kes pere ja töö kõrvalt aktiivselt ka Naiskodukaitse tegevusest osa võtavad.
Kui Tiia-Triin Tartust Tallinnasse tagasi tuli, ei suutnud ta leida Naiskodukaitses jaoskonda, mille liikmeks ta oleks tahtnud astuda, kuna need tundusid olevat suletud ringid, kus igaüks tegeles oma teemaga. Taolises olukorras olid ka teised Tartu ringkonna naiskodukaitsjad, kes olid kolinud pealinna ja soovisid valida jaoskonda ületulemiseks Tallinna ringkonda. Seega pidas noor naine plaani ning leidis, et kõige õigem on luua uus jaoskond! Nii saigi alguse Tartust ületoodud Akadeemiline jaoskond. Tiia-Triin ise asus tööle Kaitseliidu Peastaapi, kus Naiskodukaitse piirkonnavanemana abistas ta 6 põhjapoolset ringkonda nende igapäevatöös.
Tiia-Triin on aktiivne, ettevõtlik ja tegutsemishimuline. Ta ise arvab, et see on pagas, mille kool kaasa andis. Sellegipoolest ei olnud tal noorukieas eelistusi, kellena end tulevikus teostada, peamine oli hästi ära elada. Naiskodukaitse tundus just selline koht, kus on võimalik midagi ära teha ning erinevaid üritusi korraldada. Ta leiab, et on liikmena paljugi õppinud, kogenud ja mälestustepagasit täiendanud.
Tiia-Triini maised soovid
Hetkel tiirlevad Tiia-Triini peas väikesed maised soovid: et lastel oleks hea ja ise veel reisida saaks. Lisaks on plaanis kevadel lõpetada Tartu Ülikooli magistrantuur sotsiaaltöö erialal, mille õpingud algasid koheselt peale bakalaureuse kraadi omandamist. Ka tööle naasmise plaanid mahuvad mõtetesse, kuid küll sedagi jõuab... Tiia-Triini köidab mõte millegi alustamisest, et see saaks areneda ja kasvada millekski veel suuremaks. Seetõttu meeldib talle, et ka Naiskodukaitse siseselt on võimalik igaühel kõrgemale tõusta, end veelgi rohkem tõestades. Teda teeb õnnelikuks hea seltskond, naeratused, sisurikkad mõtted ning suhtlemine inimestega, kellega tal on ühised eesmärgid. Kurvastab aga inimeste kitsarinnalisus ja argus oma arvamust väljendada. Tiia-Triin leiab, et Naiskodukaitse üheks eesmärgiks on harida eesti naist olema enesekindel, tahtejõuline. Toonitada neile, et kodu kaitsmine on nii naiste kui meeste ühine kohustus, igaüks peab leidma vaid viisi selle teostamiseks. Mõneti ka isamaa-armastuse tõttu pole Tiia-Triin mõelnud asuda kuhugi mujale elama, kuigi tema abikaasa on väliseestlane, kes Eestis peamiselt tõlketöid teeb.