Pärnumaa ringkonna esindus rändas Stenbocki majas

Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna esinaine Leiu Lepik hõivas Stenbocki maja istungisaalis tooli, mida kasutab peaminister ja kus tema ees on vastuvõetud otsust kinnitav puust haamer. Neljapäeviti   teevad ministrid siin ovaalse laua taga riigile olulisi otsuseid, nende vastuvõtmisel osalevad riigisekretär, õiguskantsler, riigikontrolör. Paarkümmend naist jagunesid ümber laua, et kuulata meie teejuhi, valitsuse kommunikatsioonibüroo konsultandi Kübe Rahkema selgitusi. Jutu sekka ka sellest, et 2000. aastast võeti siin kasutusele valitsuse istungite elektrooniline infosüsteem, mis kiirendavad dokumentidega tutvumist ja lühendavad istungite pikkust.

Stenbocki maja ning huvikäigu lõppedes trehvasime tööruume oma silmaga näinuna trepil ka peaminister Kaja Kallast.

Eesti Vabariigi valitsuse ja riigikantselei töö- ja esindushoone on pika ja keerulise ajalooga, nagu meie riikki. Hiiumaa krahv Jakob Pontus Stenbock kasutas seda 1792. aastast valmimise järel linnaresidentsina ning hoone Rahukohtu tänavas oli mitmes otstarbes kasutuses kuni jäi 1987. aastast tühjaks ja lagunema. Renoveerimise järel on see 2000. aastast riigi esindushoone.

Riigivanenate saalis jäi pilk pidama riigivanemate ja presidentide maalide huilgas Pärnumaalt pärit Konstanti Pätsi suurel õlimaalil. Iseseisvusmanifesti saalis aga seinale paigutatud ja esimest korda Pärnus 23. veebruaril 1918 Endla seltsimaja rõdult ette loetud „Manifestil Eestimaa rahvastele” teadmisega, et seda ruumi kasutab peaminister väiksemateks nõupidamisteks ja kohtumisteks.

Teekonnal läbi Stenbocki maja läänetiiva ja peahoones olid naiskodukaitsjad peamiselt kuulaja ja uudistaja rollis. Valitsuse pressiruumis lendas üle huulte imestus, et telerist paistab see oluliselt suurem. Sügavsinine sametkardin kuldse riigivapiga on käsitöö, mis lisab ruumile esinduslikkust.

„Maailmas ei ole see tavaline, et valitsus iga nädal rahvale aru annab,” ütles Kübe Rahkema. 

Kaitseliidu peastaabis seevastu jätkus sisulist arutamist Naiskodukaitse esinaise Airi Toomingu ja Kodutütarde peavanema Ave Proosiga paariks tunniks nii vabatahtliku riigikaitselise organisatsiooni tegevuse kui ka põlvkondade vahetuses liikmete panuse üle. Mõtteid vahetati muu hulgas selle üle, kuidas võimaldada Naiskodukaitse kui vabatahtliku ja sisuliselt eluaegse organisatsiooniga seotud inimestel ülesannete ja kohustuste andmisel horisontaalset liikumist.

„Pärnu oli 1990.-2000. aastate vahetusel organisatsioonis murelaps oma paarikümne liikmega, nüüd on teil üle 230 liikme ja olete Tallinna ning Tartu järel suuruselt kolmas ringkond,” mainis Airi Tooming hoone lipusaalis, kus arutelu toimus.

Noortest kui Kaitseliidu ja selle struktuuriüksuste järelkasvust rääkides tunnustas Ave Proos noortejuhte, kes Kodutütardele ja Noorkotkastele annavad eluks ja riigikaitseks vajalikke teadmisi ning saavad vastu noorte rahulolu ja lapsevanemate tunnustuse ning kiitis Pärnumaa pühendunud noortejuhte.

„Me oleme osa riigikaitsest, me ei ole suvaline noorte huviklubi,” sõnas Ave Proos.

Naiskodukaitse esinaise toast avanes kaunis vaade Toompeale ja Pikale Hermannile. Töökabinetis tunnustas Airi Tooming organisatsiooni arengule oluliselt kaasa aidanud Pärnumaa ringkonna instruktorit Siret Tammekändu erilise meenega, hõbedase sõlega, millel on kujutatud liiliaristi kui Naiskodukaitse sümbolit.

Tagasiteele pealinnast suvepealinna oli, mille üle mõelda ja mõtteid vahetada, kaasas ka esinaise üks soovitusi; „Me oleme vabatahtlikud, me ei tee siin mingit Preisi sõjaväge, käituge tseremooniatel loogiliselt ja loomulikult”. Seda võiks meeles pidada ka riigile oluliste sündmuste tähistamisel Eesti sõjameeste mälestuskirikus Toris ja jumalateenistusele järgneval tseremoonial kas  Vabadussõja samba juures kalmistul või headuse võitu kurjuse üle kujutava ratsamonumendi juures.