Pärnumaa naiskodukaitsjad Siilil

Formeerija Laura jaoks oli Siil esimene õppus Naiskodukaitses. Tema ülesanded olid õppusele saabujate vastuvõtmine, dokumentide täitmine ja tervisekontroll. Viimast küll “päriselus” meditsiinivaldkonnas töötava naise sõnul vaja ei olnudki, sest kellelgi kaebusi ei olnud. Laurale jättis sõbralik seltskond väga hea mulje. Lisaks oma ülesannetele sai ta natuke piiluda ka võitlejate töövaldkonda ja see tundus talle väga põnev. “Ootan juba väga Naiskodukaitses sügisel toimuvat sõdurioskuste baasväljaõpet, et sõdurielust veelgi enam teada saada,” rääkis ta õhinal. Laura kahetseb, et ei jõudnud enne õppust ära teha välitoitlustuseks vajalikku tervisetõendit, et ka väliköögis kokkamist katsetada.

Kompanii meedik Janeli on kogenud võitleja, kes on Kaitseliidu üksustega käinud väljas juba mitu aastat. Tööülesannetes ei olnud tema jaoks midagi uut, kuid seekordse õppuse tegi eriliseks lavastatud intsidentide sissetoomine. “Sageli on õppus möödunud nii, et minu jaoks midagi ei juhtu,” rääkis ämmaemandana töötav Janeli. “Seekord aga olid mängu toodud vigastused, millega tegelemine andis häid kogemusi. Ka olin toimuvaga paremini kursis, sest sain enam infot toimuva kohta.” Loomulikult ei jäänud naiskodukaitsja igavlema, kui parasjagu keegi abi ei vajanud, sest kiirematel aegadel lõi ta käed külge ka köögitoimkonnas. 

Staabiassistent Margit oli seekord tööl üksuse juures maastikul. Töö peamine sisu oli logiraamatu pidamine. Tavaelus raamatupidajana töötava Margiti tööpäevad mööduvad ikka arvuti taga, ka õppusel tuli suur osa tööst teha arvutis. Tingimused on siiski väga erinevad, sest kehva internetiühendusega pikad pingelised päevad autokastis on midagi muud, kui ergonoomilises toolis kohvitassi juures klahvide klõbistamine. Esimene öö tuli staabiassistentidel magada telgi asemel autos, sest taskulampi ei tohtinud süüdata ja kottpimedas ei suutnud nad oma telki leida. Muidugi lisas pinget ka lahingukära. Margiti sõnul oli rünnakuid mitu. “Katsumus oli uus, meil oli suur pinge,” kirjeldas ta. “Pidevalt olid lahingud, kuid salajaste dokumentide söömiseks seekord siiski ei läinud. Täristamist kuulsime õige lähedalt, aga meie kaitse oli tugev ja jäime ellu!”

Aasta jagu tegevliige olnud Agnes oli õppusel ametis esimest korda. Tema ülesanne oli käepäraste vahenditega tööle panna evakuatsiooniüksus, kes võtaks vastu üleujutuses hättasattunuid. Agnes visati täiesti tundmatus kohas vette, sest õppusel püüti matkida olukorda, kus evakuatsioon ongi ootamatu sündmus. Lisaks inimeste vastuvõtule tuli ka politseiga koostööd teha, see keeras asjale omakorda vinti juurde. 

Julge naine keerukas olukorras pead ei kaotanud. Kuigi õppuse tipphetkedel tuli tegelda ühekorraga mitme probleemiga, ujus ta sealt välja ja pani vajalikud märkused tuleviku tarvis kirja. Vaatamata sellele, et tegu oli Pärnumaa naiskodukaitse esimese evakuatsiooniõppusega, said korraldajad sealt Agnese hinnangul palju vajalikku infot, mida ära kasutada. “Kohe polnud vaja endale hindeks “viis” panna, see oligi õppimise koht,” sõnas ta. “Ma arvan, et saime kogemusi ka päris eluks. See kõik on tegelikult reaalselt kasutatav. Iial ei tea ette, kas tulla võib loodusõnnetus, suurem keskkonnareostus. Kõike võib juhtuda, aga peame olema valmis selleks, kuidas inimesi vastu võtta, rahustada ja toitlustada.”

Eva osales Siilil evakuatsiooniõppusel rollimängijana. Väikese lapse kõrvalt oli tal raske õppusele pikemaks ajaks tulla, kuid lühem üritus oli võimalik plaani panna. Koos vanema pojaga said nad kohapeal juhtnöörid ja mängisid evakuatsioonipunkti sattunud umbkeelseid võõramaalasi. Esimesel korral dokumentideta Hispaania turiste ning teisel korral terroristide eest põgenevaid Aafrika kodanikke. Nagu mitmed teised naised, kes rollimängijatena osalesid, on ka Eva Naiskodukaitses värske liige ja oma eriala tal veel puudub, kuid sellele vaatamata sai ta Siilile okkaks tulla ja oma panuse Naiskodukaitse ja Politsei ühisesse harjutusse anda. Siiski loodab ta juba järgmisel õppusel olla rohkem kui õppematerjal ja ise käed külge lüüa, soovitavalt laigulises vormis

Meditsiinigrupi liige Marje oli seekord Siilil ametis evakuatsiooniüksuse meedikuna. Tema ülesanded olid evakuatsioonipunkti saabunud kirju (ja mängult suhteliselt põdura) seltskonna terviseprobleemide tuvastamine ja abi andmine. Marje sõnul möödus esimene ring rahulikult, aga kui pausi ja tagasiside ajal mängiti ette intensiivsem stsenaarium, läks asi keeruliseks. “Sain juurde palju kogemusi ja kindlasti julgust,” ütles end veidi liialt muretsejaks pidav naine. “Õppusest oli kasu, harjutasin pinge all töötamist ja lisaks sain teada ka näiteks seda, kuidas käituda, kui abi tuleb anda dokumentideta välismaalasele.”

Evakuatsiooniõppuse lastetoal oli kaks eesmärki. Neist esimene kindlasti selgitamine, kuidas hakkama saada evakueeritud lastega. Teine aga märksa praktilisem: pakkuda lastega naiskodukaitsjatele võimalust õppusel osaleda ja aktiivselt kaasa lüüa. Lastetoas tegutsenud Jutale meeldib lastega tegelda. Juta ütles, et ta on õppinud lasteaiakasvatajaks ja tegelenud gaididega, need teemad on talle südamelähedased. Ta arvas, et lastehoidu võiks üritustel rohkem kasutada. “See aitaks kodustel naistel rohkem välja pääseda, sest pikkadel koolitustel ja õppustel koos lapsega olla on keeruline,” ütles Juta. “Lapsed oleks siis kindlastes kätes.”

Lastehoius keegi igavust tundma ei pidanud. Kohapeal mängiti mänge, valmistati emadepäeva kaarte ning meisterdati uhkeid rahvusvärvides lõngasiile.

Teabeohvitser Maretil on selja taga juba 15 suurõppust, neist esimene oli üle 20 aasta tagasi. Varem formeerimise ja meditsiiniga tegelenud naiskodukaitsja on viimastel aegadel pühendunud teavitusele ja enamasti metsas pilti teinud. Seekordne õppus oli tema jaoks eriline, sest sõdurieluga harjununa oli Maret enamasti sunnitud töötama akendeta saalis. Tema ülesanded olid õppusel pildi- ja videomaterjali loomine, sellele selgitavate tekstide kirjutamine ning vahel ka reportaažide kirjutamine. Värskendavat vaheldust tõi meediaväljaannete ajakirjanike saatmine õppusel, et viimased saaks oma tööd ohutult teha. 

Pika õppusekogemusega naine leidis ka seekord uusi väljakutseid ja katsumusi. “Minu jaoks on seekordne õppus uudne,” sõnas ta. “Aeg ja minule pandud ootused survestavad. Sellist pinget pole ma varem kogenud.” Maret läbis õppuse raames ülesandeid täites autoroolis tuhatkond kilomeetrit. Nagu teistel teabeohvitseridel, on temagi Siil pikem kui võitlejatel, sest uudiseid tuleb avaldada ka enne ja pärast õppust.

Välikokk Kertu on Naiskodukaitses uus liige. Kertu osales Siilil toitlustuse baasväljaõppe praktikandina. Kodus meelsasti kokkav neiu välitoitlustusest siiski vaimustusse ei sattunud. Kuigi ta sai nii katlakütmise, supitegemise kui ka toidujagamisega kenasti hakkama, leidis ta, et see polnud päris tema teema ja nii otsibki ta organisatsiooni paljude teiste toredate tegevuste seast mõne muu väljakutse. 

Samuti esimest aastat Naiskodukaitses tegutsev Hele oli seekord Siilil ametis mitmel rindel. Pika nädalavahetuse viimane ülesanne oli tutvustada organisatsiooni Pärnus Martensi väljakul toimunud väliüritusel. Seekord olid avalike suhete erialagrupi naised väljas oma mängumajakesega, mille juures tuleb otsida koduohutuse alaseid eksimusi. Hele arvates oli maja hea võimalus möödakäijate tähelepanu võitmiseks. Organisatsiooni tutvustades sai ühekorraga anda head nõu igapäevaeluks. 

Õpetajana töötava Hele arvates olid maja juures eriti terased lapsed. Samas mainib ta, et laps võib küll viga märgata, aga sellest pole alati kasu. “Õnnetus võib ikka juhtuda, kui vanemad pole tähelepanelikud,” sõnas ta. “Usun, et Naiskodukaitses tegutsemine aitab meil oma lähedaste turvalisuse eest seista. Kui meil endal on asjad korras, saame ka seda teadmist edasi anda!”

Meedik Jana oli õppusel enda jaoks täiesti uues rollis. Kui varem on ta osalenud õppustel esmaabi tagajana, siis Siilil tema juurde ükski haige ei jõudnud. Jana pidi hoidma silma peal sellel, mis õppuse meditsiinialal toimus. Alguses tundus uus amet talle raske. “Tundsin end kui vettevisatu,” kirjeldas ta. “Kui alguses esimene kiire möödas oli, sain abi Naiskodukaitse staabiassistentidelt, kes aitasid vajalikke kokkuvõtteid teha. Edasi läks kõik juba lihtsamalt.” 

Jana on rohkem metsainimene ning kui temalt küsida, kas ta tahaks järgmisel korral olla taas üksusega metsas või tubasel tööl, vastas ta, et metsas meeldiks, aga ka paberitöö ei ole enam midagi ületamatut. “Olen seal, kus mind vajatakse,” kinnitas ta.

Lisaks Kaitseliidule ja Kaitseväele võtavad Siilist osa ka teised riigiasutused sealhulgas ka Eesti Päästemeeskonna (EDRT) liikmed. Kaitseliidus põhjaliku parameedikukoolituse saanud Tiina sõnul on päästemeeskonna ülesanne telkidest ja erinevatest moodulitest kaitseväele välihaigla püstitamine ja töövalmis seadmine. Tiina töötas seekord erakorralise meditsiini (EMO) moodulis, kus tema ülesanne oli triaažidokumentide täitmine. “Seekord tuli sisse korraga kuni 16 haiget, kelle seas tuli teha valik, mis järjekorras nendega tegelema hakata,” kirjeldas naiskodukaitsja oma tööd välihaiglas. “Olukord mängiti keeruliseks, pidime terve haigla püstitama väga väikesele maa-alale. Lisaks suunati osa meeskonda ootamatult mujale, nii et pidime hakkama saama vähendatud koosseisuga.” Vaatamata katsumustele sai meeskond kõigega hakkama ja õppis hulga uusi asju. 

Elava loomuga Kaidi roll oli olla Naiskodukaitse ja Politsei ühisõppusel mässumeelsete naiste juht. Naiskodukaitsja pidi mängima tulist prouat, kes on kogunud enda ümber samade vaadetega naisi, ning juhtima loodavat “Emahundi” grupeeringut. Politsei ülesanne oli läbirääkimiste teel veenda kangeid naisi loobuma seadusvastasest tegevusest. 

Kaidi sõnul ei olnud pahalaseks kehastumine lihtne ülesanne. “Hakkasin juba mitu päeva enne õppust end rolliga harjutama,” kirjeldas ta oma näitlemiskogemust. “Rollist väljatulek oli siiski lihtsam. Usun, et politseil oli sellest väljamõeldud situatsioonist ikka kasu ka.” 

Kaidi lisas, et sisse elades ja politseiga läbi rääkides sai ta tegelikult endale pärastiseks mõtlemisainet, mis tunne on piiridest üle astuda.