Orissaare jaoskonna sünnipäeval lasti võrku ja keedeti uhhaad

... alustasime oma päeva paadisõiduga merel. Kes meist mootorpaadile ei ruuminud, sai trenni teha aerudel. Ja vaat' et liiguti veel kiiremini kui mootori jõul. Mõnusalt tuulist merd ja vihmasabinat nautides saime ühtlasi ka koguda tarkust kogenud harrastuskalamehelt võrgu laskmise kohta. Päris huvitav oli teada saada, mida tähendavad võrgumärgil olevad numbrid ning mida tähistavad lipukesed. Kes veel ei teadnud, siis nüüd on selge, et merepoolsel võrgumärgil on kaks lipukest. Nii ei sõida keegi kogemata paadiga võrku sisse.

Pärast paadisõitu liikusime Kõrkverre. Kõigepealt ehitasime aianurka pliidi, et uhhaad keeta saaks ning seejärel lõime käed külge pererahva ehitustöödel. Kui olulised toimingud maja juures olid tehtud, võtsime ette matka. Eks ikka selleks, et tutvuda kohalike vaatamisväärsustega. Lühike jalutuskäik viis meid Saaremaa suurima kivi juurde. Uhkes üksinduses laiutab hiidrahn Aavakivi kadakate vahel. Ega jäänud meil kivi otsa ronimata. Kaunis oli vaade, ei saa salata.

Eks nüüd oli aeg uhhaa valmis keeta. Kõikide oluliste komponentide ja rituaalidega. Talguliste tarvis oli kohale sõitnud ka saun. Piltidelt nähtud ja Aerurammu jaoks tehtud. Igati asjalik. Igatahes. Ja nagu sünnipäeval kombeks, tulid ka meile külalised. Meie omad sporditüdrukud saabusid otse Valgast, kus nemad tublisti spordipäevadel osalesid ning nüüd pärast pikka sõitu maitses supp eriti hästi.

Päeva sisse mahtus päris mitu ajalootundi ja Orissaare naised võivad sünnipäevasündmuse igati õnnestunuks lugeda.