Orienteerumise praktika ehk kuidas veeta tore laupäev

Vaatasin üle oma koti sisu. Nuga – olemas. Esmaabipakk – olemas. Vihmakeep – olemas. Selle punkti juures vaatasin ma õlgu võdistades aknast välja. Nii kõva vihma polnud ma tükk aega näinud. Kõige mõnusam oleks olnud kamina ees kakaod juua ja vihmakrabinat kuulata. Kuivad tagavarariided – olemas… Tund aega hiljem Harku poole sõites hakkas vihma poolt minema peletatud motivatsioon tagasi tulema. Mida kilomeeter edasi, seda selgemaks läks taevas. Kohale jõudes olin kindel, et jääme kuivaks. 

Kui kõik osalejad kohale jõudsid, jagunesime paaridesse, kordasime üle kompassi kasutamise põhitõed ning loosisime stardijärjekorra. Esimene punkt kaardile märgitud, ootasime stardikäsklust. Kümme minutit veel. Peast jooksevad läbi erinevad mõtted. Kas  jätta jope selga või võtta ära? Huvitav kas kiiremini saab otse läbi kõrge heina või väikese ringiga mööda teed? 2 minutit. Oeh, saaks juba ometi teele asuda. START!

Kaart ühes, kompass teises käes vuhisesime esimese punkti poole. Otsustasime minna mööda teed, kuna me ei tahtnud kohe alguses oma jalgu märjaks teha. Pärast mõningast kõndimist jõudsime kopli äärde. Kaarti vaadates tundus, et punkt jääb kopli sisse. Ei, see ei saa ju võimalik olla! Astusime mõne sammu lähemale. Seni laisalt rohtu närinud hobused tõstsid oma pead püsti ja hakkasid meie poole jooksma. Kabjaplagin oli võimas ja maa vappus taldade all päris tuntavalt. Korraks oli tunne nagu hobused plaaniks meist üle joosta. Jah, elektrikarjus oli ju vahel, kuid ehmatasin siiski. Hobusekari pööras elegantse kaarega  teises suunas. Ilus vaatepilt!

Võtnud orientiiriks kaks maja, liikusime ümber kopli õige koha suunas. Pärast kõikvõimalike kivinukkade läbiturnimist leidsime uue punkti koordinaadid väga lihtsalt kohalt. Ei noh, milleks minna otse, kui saab minna ringiga. Kuna antud hetkeks jõudis järgmine meeskond meile kannule, otsustasime punktis olnud küsimusele vastata tee peal olles. Nii me kõndisimegi punktist punkti ja vastasime küsimustele. Kahes punktis oli ka etteantud ülesanne. Ühes kohas tuli etendada kalameest ja kuldkalakest, mis siis kenasti fotole jäädvustati, teisel tuli viskenuge puu sisse visata. Kõndida sai nii teedel kui metsas, mööda heinamaad ja  üle kraavide. Kui me lõpuks väsinuna ent õnnelikena finišisse jõudsime, tuli läbida viimane katsumus – kimmimäng.

Olles tagastanud kompassid, piirasime sisse poti hernesupiga. Milline mõnus soe kosutus. Nüüd oli aega rahulikult hinge tõmmata ja kaasvõistlejatega muljeid vahetada. Hobuseid nägite? Aga tammesid? Aga meie ronisime mööda palki üle jõe! Vau, ausalt? Meie läksime  üle silla. Mitu nuga te puusse viskasite? Tasapisi läks jutt ka muudele teemadele rändama ja seltskond tundis ennast hästi. Vahepeal olid selgunud ka võistluse tulemused. Loeti ette paremusjärjestus ning välja anti ka auhind kõige toredama foto eest.

Ka teised oselejad ei olnud kiitustega kitsid. Marilin kirjeldas oma elamust orienteerumiselt. "Ilus oli! Ilm pidas nagu Erle lubas. Mets oli imekaunis - mõnes kohas oleks tahtnud kauemaks mättale imetlema istuda, kuid võistlusmoment kummitas kuklas. Nägime kappavaid hobuseid, iidseid tammesid, majajäetud maja jõe kaldal, seeni täis metsaalust ja tormavat jõge. Kõik oli suurepärane!"