Öösel metsa? Muidugi!

Nagu me kõik teame, siis ainult teoreetilistest teadmistest ei piisa ja vaja on ka praktikat. Selleks avanes suurepärane võimalus 29. oktoobril Tamme jaoskonna ja malevkonna poolt korraldatud ööorienteerumisel. Arvan, et üsna võimatu on selle õhtu/öö emotsioone edasi anda, aga üritan siiski.

Kuna ilm kiskus õhtuks üsna vihmaseks, laekusin seitsmeks Leholasse korralikult sisse pakituna, pealmiseks kihiks vihmaülikond. Loeng oli lõppenud, kõik sagisid ringi ning liiguti autodele. Meie Elisega otsustasime ühistranspordi (loe: DAFi) kasuks. Pärast Hanno pingutusi ja meie poolt saadetud positiivseid võnkeid DAF lõpuks käivitus ja ronisime koos viie kaaslasega kasti. Seekord oli meil ruumi laialt. Kes DAFi kastis sõitnud on, teab, et laiema seltskondliku vestluse arendamist see lärmakas keskkond just ei soosi, seega lobisesime Elisega omavahel, saatsime meid juba stardis ootavale Annikale sõnumeid ja lõpuks võtsime ka laulu üles. Õnneks ei pidanud väga kaasreisijate kõrvakuulmise pärast muretsema. :)

Kohapeal selgus, et erinevalt varasematest ähvardustest võime siiski ise endale meeskonnakaaslased valida ja pealambi kasutamine on ka vaba, sest taevas oli täitsa pilves ja väljas kottpime. Suutsime kiirelt reageerida ning rivist esimestena välja hüpata ja seega sai minust, Elisest ja Annikast esimene tiim, nimeks Metsa poole. Kui tiimid paigas, selgus, et üks õnnetu noormees on täitsa üle. Kuna keegi teine vist teda ei tahtnud, olime teatud tingimustel nõus ta meile kampa võtma (no, et ilus peab olema; sõna kuulama; jutule mitte vahele segama; vaielda ei tohi ja mis need kriteeriumid meil kõik veel olid). Ilu osa jäi küll kontrollimata, sest kuidas sa ikka võõrale inimesele lambi näkku suunad ja siis teda kontrollimatult jõllitad. Ehk siis see osa jääb puhtalt Tiina südametunnistusele.

Meile anti kätte esimene koordinaat, veenduti, et panime selle kaardil õigesti paika ja 20.23 hakkas aeg jooksma. Liikusime nii palju kui kannatas lambita, peamiselt küll aga punaselt või roheliselt särades, vahepeal kasutasime ka valget valgust, lõpu poole juba üsna ohtralt. Esimese kontrollpunkti valguspulga leidsime vaevata ja paari meetri kaugusel ootasid meid lõkketule ääres ees Piretid. Piiratud aja jooksul tuli vudida infotahvli juurde, imeda endasse nii palju infot, kui mahub, sibada lõkke äärde tagasi ja vastata kümnele küsimusele. Selgus, et väga palju ikka meelde ei jäänud. Õnneks oli võimalus korraks tahvli juurde tagasi lipata ja skoorisime lõpuks üheksa punkti kümnest. Juba oli ka kaks teist meeskonda kohale jõudnud. Liikusime kiirelt minema. Teises kontrollpunktis oli lihtsalt valguspunkt koordinaatidega ja saime samuti kiirelt edasi liikuda. Sattusime veidi väiksemale rajale kui plaanitud ja pidime üle pisikese oja astuma/hüppama. Seejärel oli meil natuke tegemist teede suuruse määramisega ja arusaamisega, kus me siis ikkagi täpselt asume. Pärast mitmekordset kaardi ja maastiku võrdlemist ning luureretki lähiümbrusesse tunnistasime jalgeall oleva tee suureks kruusateeks, mis meie õnneks osutus õigeks järelduseks ja jõudsime õnnelikult ka kolmandasse punkti. Sealt saadud koordinaadid andsid jällegi põhjust aruteludeks, kuna variante oli kaks. Kas minna umbes kolmekilomeetrise ringiga ja läheneda punktile tagantpoolt või loota, et lühem ja jõe äärde viiv tee ei lõppe lihtsalt lambist otsa, vaid olemas on mingi sild, mida kaardile küll märgitud polnud. Otsustasime riskida ja kontrollida kõigepealt silla olemasolu ja alles selle puudumisel võtta ette pikem teekond.

Kui valguspulka ja sillalaadset toodet märkasime, olime õnnelikud säästetud jalavaeva üle. Sild ise oli üsna libe ja kõikus kurjakuulutavalt kui meie "poiss" seal hüppamist katsetas, aga ajas asja ilusti ära. Madis muidugi ei suutnud vastu panna ja pidi pimedast põõsast tere ütlema, kui me temast juba möödunud olime. Luurajateks me ikka ei sobi. Selle punkti ülesandeks oli takistusrada. Vot siin oli kaasavõetud noormehest ikka palju kasu - aitas kolmel paksukesel trosse paigal hoida, lükkas libedaid palgijuppe jalgade ette ja oli muidu kasulik. Ei saa öelda, et ma oleksin just õnnetu olnud, et mul üks atraktsioonidest aja lõppemise tõttu läbimata jäi. Oleks teadnud, et selline rada ees ootab, oleks kaks poissi kaasa rabanud. :D Turgutuseks pakuti mõnusat kuuma teed, anti järgmised koordinaadid ja näidati teeots kätte. Samal ajal lähenes sillale juba uus tiim. Nii palav hakkas, et loobusin sallist ja kinnastest. Hea meelega oleks ka ühe kihi kaotanud, aga mitte ei viitsinud riietuma hakata, seda enam, et midagi kogu aeg alla sadas.

Ei tea, kas füüsiline pingutus või teeotsa ettenäitamine mõjutasid meie kaardilugemisvõimet, aga viienda punkti leidmisega oli ikka tükk tegemist. Jõudsime ettenäidatud rada pidi ühele ristteele ja valisime vasakpoolse raja. Veidi vantsinud, vaatasime kaarti ja saime aru, et see ei olnud õige valik. Läksime ristmikule tagasi ja võtsime järgmise teeotsa. Jällegi veidi liikunud, jõudsime samale otsusele. Hakkasime tagasi liikuma, kui Elise avastas, et kaotas liikmekaardi. Me poisiga jäime elu üle järele mõtlema, Elise ja Annika käisid edukalt kaardi järel. Läksime uuesti ristmikule tagasi ja uurisime jälle neljakesi kaarti. Nüüd tundus ka põhjalikumalt ümbrust uurides loogiline, et oleksime kohe alguses pidanud pöörama paremale. Saime uuesti järje peale ja läksime otsima pisikest sihti. Siht oli oodatust umbes 4 korda laiem ja sellel kõndis meile vastu kolmas meeskond. Ilmselt olid nemad valinud siis selle "läheneme neljandale punktile tagant poolt" tee. Jõudsime viienda kontrollpunkti eeldatavasse asukohta ja mida pole, on see paganama valguspulk. Varasemate punktide pulgad olid kõik kaugele näha ja eeldasime seda ka selle punkti pulgalt. Otsisime siit ja sealtpoolt puuvirna, kontrollisime umbes kolm korda koordinaadi määramist, mõõtsime joonlauagagi veel üle ja olime veendunud, et oleme õiges kohas. Sama arvas ka meile järgi jõudnud neljas tiim. Jagunesime ja otsisime veel mõnda aega. Siis võtsime abikõne Madisele, et koordinaate kontrollida. Pulk oli seal, kus ta olema pidigi, puuvirna tagant paremale metsa. Nii sügavalt me ei otsinud, puu tagant ka ei otsinud ja punane pulk oli ikka oluliselt tuhmim kui eelnevad sinised-rohelised-kollased pulgad. Noh, vähemalt edaspidi oskasime paremini otsida.

Kuuendasse punkti sammusime kahe tiimiga, meie juhtimas. Seitsmenda poole liikus neljas tiim ees. Ristmikul tekkis meil väike lahkarvamus ja eraldusime. Märkasime mingi järgmise tiimi lambikuma puuvirna kandis, varjusime ja pärast uut kaardiuurimist veendusime, et neljanda tiimi valitud teeots oli õige. Lõikasime mingit väikest metsarada pidi ja jõudsime seitsmendasse punkti, kust neljas tiim just lahkuma sättis. Saime järgmised koordinaadid ning otsustasime liikuda jõeni ja uurida, et ehk on ka selles kohas sild, kust ringi minemata üle pääseb. Oleks kohe lambid õigesse suunda suunanud, oleksime märganud, et seisime põhimõtteliselt ühe jalaga silla peal. :) Neljas tiim tegi vist head tempot, sest nägime neid järgmisena alles kaheksandas punktis, mille pulk oli jällegi veidi metsa sisse puu taha peidetud. Teist korda kohtasime ka kolmandat tiimi, kes üllatuslikult liikus jällegi vastassuunas. Teel üheksandasse punkti meil kedagi kohata ei õnnestunud, neljas tiim oli ka meil ammuilma silmist kadunud... jooksid teised vist.

Üheksandasse punkti sammusime umbes poolteist kilomeetrit asfaltteed pidi. Taevast sadas vahelduseks vihmale nüüd midagi lörtsilaadset. Lükkasime aga lambid täisvalguse peale, et keegi meid kogemata alla ei ajaks ja kasutasime seda pikka kaardi ning ümbruse uurimist mittevajavat lõiku söömiseks-joomiseks. Vaene noormees sai vorsti ja saiapugimisest kerge kõhuvalu, aga egas ta palju kurtnud. Valguspulgalt koordinaadid käes, asusime kümnendat punkti püüdma. Taamal märkasime ka kellegi pealampide kuma, mis tundus jälllegi veidi imelikust suunast tulevat. Kümnenda punktiga olime natuke hädas - no ses mõttes, et ei kõndinud sipsti otse punktini, vaid pidime natuke vaeva ka nägema jälle. Jõudsime taas tsivilisatsiooni ja lükkasime pealambid välja, mis oli ka ilmselt põhjuseks miks me õige teeotsa maha magasime. Poiss säästis meid tagasi minemisest ja õige teeotsa otsimisest ja suunas meid punktile kerge ringiga lähenema. Veidi kõhe oli küll kämpingute vahel ringi hulkuda - tunne nagu luusiks luba küsimata kellegi tagaaias. Pulk leitud, vaidlesime veidi järgmisesse punkti liikumise marsruudi üle - kas minna kämpingute vahelt tagasi suurele teele või otse läbi metsa. Metsateed olid lehtede alt üsna raskesti eristatavad aga poiss arvas, et ilmselt me liigselt võssa ka ei kaldu, et jõgi tuleb ette. Liikusime kohati radu, kohati metsalust pidi ja jõudsime teele.

Nüüd sattusime juba minu ja Annika jaoks tuttavasse piirkonda. Põhikooli ajal sai ikka rohkem kui üks kord ümber Paisjärve joostud. Seega oli üheteistkümnenda punkti leidmine lihtsalt vormistamise küsimus. Punkti liikudes märkasime ka vastaskaldal edasi-tagasi liikuvaid pealampe. Siin hakkas meie teise lahingpaari samm õite töntsiks muutuma ja tõmbasime poisiga korraks veidi tempot alla. :) Punktis ootasid meid Kristo ja Birgit ning piiratud aja jooksul tuli märgata 25-meetrise lindi äärde metsa/puu otsa paigutatud varustuse elemente. Leidsime kümnest seitse. Ka selles punktis sai teed juua. Birgiti ja Kristo sõnul olime esimene punkti jõudnud meeskond, mis tundus täitsa võimatu - kuhu siis neljas tiim vahepeal haihtus? Saanud kätte kaheteistkümnenda punkti koordinaadid, mõtlesime välja stsenaariumi, mille järgi neljas tiim tuli 11. punkti otsima teiselt poolt Paisjärve, koperdas 12. punkti otsa, arvas, et see ongi 11. punkt, sai sealt finiši koordinaadid ja läks laagrisse ära. Teise stsenaariumi järgi luiskasid Birgit ja Kristo meile meie esimesena saabumise osas. :)

Rohelise valguse taustal nägi üks puidust voolitud krokodill või karu või mis iganes loom see oli, välja nagu kanuu, valged sildid tundusid roheliste lippudena ja mingi nõiamoori kuju mõjus ootamatult silme ette ilmununa ehmatavalt. Läksime valgele valgusele üle. Mets oli helkureid täis, ju mingi terviserada oli nendega tähistatud. Nagu me eeldasime, saime kaheteistkümnendalt valguspulgalt laagripaiga koordinaadid. Teel finišissse jätsime jällegi õige teeotsa esimese hooga märkamata, aga saime sellest juba umbes kümme sammu hiljem aru ja õigele teele tagasi. Jõudsime sillani, millel ilutses silt "Eravaldus" ja teisel pool silda haukus üks suurt kasvu koer eriti kurjalt, rohelised silmad pimeduses hiilgamas. Otsustasime riskida ja lootsime, et elukas on ketis ja aiaga piiratud ega ulatu meid murdma - veidi kõhe oli ikkagi. Teate küll neid õudukaid, kus mingi seltskond kõiki ohumärke eirates ikkagi võõrale õuele kooserdama läheb ja kuidas nad siis tavaliselt lõpetavad. Kujutasin juba elavalt ette, kuidas põrgukoer meile kallale sööstab ja me kellegi ohverdama peame, et vähemalt ülejäänud eluga finišisse pääseksid. Loomulikult oleks ohvriks olnud kõige vähem tuttavam inimene ehk siis poiss. Tahab keegi mu uueks sõbraks saada? :P

Finišisse jõudsime 01.34 ja saime lõpuajaks 5 tundi 11 minutit. Mu sammulugeja arvas läbitud vahemaaks olevat umbes 15,5 km. Neljas tiim ootas meid juba ees (aeg 4.45). Oligi läinud meie esimese kujutletava stsenaariumi järgi ehk neil oli 11. punkt vahele jäänud, sest otsisid seda veidi valest kohast, leidsid 12. ja tulid lõppu ära. Vahetasime muljeid, pugisime Piret K küpsetatud saiu ja jõime ära utoopilise koguse teed. Vahepeal saabusid takistusraja punktist Tenno vennaga ja Madis, kes olid loobunud kolmanda tiimi ootamisest. Mõnda aega tegelesime aktiivse suhestumisega, siis läks neljas tiim meie poisiga Tartusse ära, Madis ja Tenno suundusid kusagile rajale ja Annika läks ka ära koju. Meie Elisega jäime lõkke äärde Piretite, Tiina ja Maritiga jutlema, Hanno magas pingil õndsat und. Mingil hetkel saabus kolmas, juba lootusetult kadunuks peetud tiim, olid veidi jõkke astunud ja mõned punktid vahele jätnud, kuid sellegipoolest rõõmsad ja rõõsad. Kolme paiku/pärast kolme saabusid üsna üksteise järel veel kaks meeskonda (äkki olid teine ja viies). Ajad midagi 6 tundi ja peale. Sel hetkel oli rajale jäänud veel kolm tiimi.

Kuigi hirmsasti oleks tahtnud veel rajal olijate värskeid ja vahetuid muljeid kuulda, tundus uni ikkagi tähtsam ja kui teine Maret millalgi enne nelja mainis, et hakkab kohe tühja autoga Tartusse liikuma, kasutasime Elisega juhust ja pugesime ka talle auto peale. Veidi enne poolt viit olin positiivsetest emotsioonidest pakatavana kodus ja umbes 3.45 juba voodis. Kellakeeramise võlud. :) Järgmisel päeval selgus, et lahkumine oli igati hea otsus, sest viimane meeskond oli umbes 9 tundi orienteerunud ja sai uue aja järgi alles poole seitsme paiku koju magama.

Järgmisel korral tulge ise ja kogege kõike seda ägedat, mis meile osaks sai.

Tänamata ei saa jätta neid Tamme jaoskonna ja Tamme malevkonna superinimesi, kes kõik selle võimalikuks tegid. Suur aitäh teile!!!

Ja lisaks tuleb tunnustada ka meie "poissi", kes 5+ tundi naiste vadinat ära kannatas ja ei põgenenud. :D