On eestlased lumes ja eestlased jääl….

Korraldusliku poole pealt: ilm oli tellitult imeilus, rada tipptasemel, kohtunikud õiglased. Midagi halba küll ütelda polnud. Osalejatele meeldis väga, et sellel aastal oli kohapeal ka kommentaator, kes vürtsikalt suusatajaid teele saatis ja vastu võttis. Tõsiselt hea tasemega ürituse eest teeme Järva malevale suure-suure kummarduse. Täname ka Albu valda ja korraldusmeeskonda.

Ühe võistleja (Tarmo Amer’i) arvates vedas samuti eriliselt ilmaga, sõita oli väga mõnus ja rada oli igati korralik. Vaid viimased võistlejad said mõnusalt pehme lumesaju osaliseks. Ta meenutas näiteks 3-4 a taguseid aegu, kui noored sõitsid ühes noortelaagris mäest alla laskumistel lausa poriloiku, kuna aga teatavasti poris suusk tõrgub, siis olid osalejate riided ja nad ise kaelaauguni porised. Suuski ja suusasaapaid pesti lausa duši all. Tarmo arvates tuleks noorte seas propageerida suusatamist ja tuleks aidata kaotada hirm selle spordiala ees. Kui välja arvata eriti järsud mäed, siis ei olnud suusatamises absoluutselt miskit hullu. Minule, kui ühele võistlejaist, meeldis üritus väga, isegi kui ma end nii mõnelgi rajalõigul üsna värvikalt kirusin, oli lõppkokkuvõttes osavõtt puhas nauding. Kõik toimis ja sujus ladusalt. Kohtume järgmisel aastal taas suusarajal, libedat suuska meile. Kui jätkub sama arvestus, siis kuulun järgmisel aastal ka juba veteranide tiimi. Mis iseenesest võtab muige suunurka, kuid nii on kord juba otsustatud, polegi varem veteran olnud.