'Naisteranna' võistkond tõi Sookollilt III koha

Suve keskel tärkas meie ringkonna mõnel naisel peas veidi hull idee - osaleda Pärnumaa maleva jaovõistlusel Sookoll. Pikka aega tundus mõte niisama suu soojaks rääkimisena, mille üle lõbusalt lõõpisime, kuni saabus meilile kiri:"Kõik Sookollil osaleda soovijad, saatke oma nimed ära." Sel hetkel oli asi naljast kaugel, tuligi teha reaalne otsus. Enne kui arugi sain, istusin naisteringis ning kinnitasin, et jah, olen võistlusel jaokooseisus tankitõrjuri abi ülesandeid täitmas. Oli küll kindel soov liikuda edasi levelil- koormusmatk level 1 ja Sookoll 2, aga mida rohkem lugesin võistluse juhendit ja mõtlesin sellele, tundus esimesele levelile jäämine täitsa hea, mõnus mugavustsoon siiski. Naiskodukaitsjana valitses mind aga mingi seletamatu pisik, see sama, mille pärast iga kaitseliitlane peaaegu iga kuu metsa ronib, ja seal ma olingi- seisin 4. oktoobri varahommikul stardis. Algus oli hea nagu ikka-jalad kannavad võrratult, relv ei sega ja riided mõnusalt kuivad. Juba kohe alguses jõudsime hämmastuda meie jao loomulikus talendis- Olde, kes suutis soode ja järvede vahelt leida sellise trassi, et ka teised panid tähele, et millegi pärast on meie võistkond palju kuivem, sest me tõesti tulime paljudest kohtadest kuiva jalaga välja. Muidugi ei saa väita, et see alati nii läks- matka üks meeldejäävamaid hetki oli kord, kus seisime silmitsi väga laia ja sügava jõega ning me lihtsalt olime sunnitud selle ületama. Esimesena nagu kord ja kohus suundus jõkke meie pointman Olde. Algus oli paljutõotav, meie maha saetud puu tundus aitavat, kuni võistkonna kaardigeenius kukkus nabast sügavamasse vette kogu varustusega. Kuna keegi oma riideid läbimärjaks teha ei tahtnud, siis enamus võtsid vastu otsuse ületada jõgi aadama ülikonnas. Asi mida aga ei osanud oodata oli see, et vesi oli nii külm, et lõi nii mõnelgi jalad krampi. Nüüd järele mõeldes ei mahu see pähe, kuidas me sellise ilmaga lausa mitu ringi seal tegime, et varustust üle tuua. Matka vältel ei suutnud ma lõpetada hämmastumist ka sellest, kuidas me uskumatult paljudes punktides ainukesena ülesande ära tegime. Me olime justkui ideaalne võileib - koosnedes erinevatest sinkidest ja aedviljadest ning saiast ehk võrratust koostööst ja huumorist, mis hoidis seda meistriteost koos. Oleks mõni tomativiil vahelt kadunud, oleks maitse olnud palju halvem, sest igat osa oli võistluse vältel vaja oma oskuse või teadmise poolest. Eelviimasesse punkti minek oli meil öösel ning umbes 7 km mööda lõpmatuid turbaväljasid. Tegemist oli tegelikult ideaalse ööga - täiskuu, tähed ja oli väga rahulik. Sellistel hetkedel, tegelikult üldse metsas, ei tule kunagi pähe ühte nö maist mõtet- kas arved makstud, kodu soe või töö/kool korras. Sel hetkel oled ainult sina, su varustus ja su tiim. Vaikuses lihtsalt kõndides keset ööd ma vahest lihtsalt muhelesin, mitte niisama, vaid sellepärast, et mind ümbritsesid uskumatult lahedad inimesed ning seda ei juhtu just tihti, et lihtsalt inimeste kohalolu suudab sulle sellisel hetkel tuua naeratuse näole. Võistlusele panime korraliku punkti ka viimases kontrollpunktis - paintballis, kus saime samuti võistluse parima tulemuse. Neid killukesi võistluselt on palju, aga seedin neid alles isegi, sest emotsioone on palju - saime siiski kolmanda koha, poleks ühte pisikest asja ära kaotanud, oleks lausa teised. Ma lihtsalt ei suuda ära oodata järgmist aastat, et taas rajale minna ja see kõik uuesti läbi teha - hull või mitte, aga nii see on!