Naisteõhtul eelkäijate moodi, aga ohkides ja puhkides

Kui tavaliselt meisterdatakse naisteõhtul midagi endale või sõbrale, siis sedakorda oli heategevusobjektiks hoopis jaoskond. Valmistati meeneid jaosknna või ka ringkonna nimel tublidele inimestele kinkimiseks. Valmistatavateks meeneteks olid vilditud seebid, kuhu peale tikiti liilialist.

Naisteõhtul tegeleti peamiselt tikkimisega, kuna aja kokkuhoiu mõttes olid tublid jaoskonna liikmed osa seepe juba kodus ära viltinud. Õigemini tegeleti meenutamisega, kuidas see tikkimine käiski, mis pisted seal olid ja millal õigupoolest viimati midagi tikiti. Selgus, et pea kõik kohalolijad olid viimati tikkinud kooliajal, kui nö kästi ja oma lõbuks polnud keegi tikkimisniiti nõela taha ajanud. Keskmiselt jäi viimane tikkimiskord 90.ndate aastate lõppu ja praegu on aasta 2013, seega võite ise arvata, kui palju pusimist, harutamist ja ohkamist sel õhtul oli.

Ent ühel hetkel, kui kõik olid mingi hoo siiski sisse saanud vaatas Kaitseliidu Kooli raamatukogus vastu justkui mõni ajalooline foto naiskodukaitsest – hubane õhtupoolik, naistel nõelad käes ja niidid pikal, õmmeldakse Kaitseliidule varustust. Ja siis arutletigi pisut selle üle, kuidas astutakse oma tikkimisega eelkäijate jälgedes. Ja selle üle, et ilmselt oli vanal ajal tikkimine kõigil naistel hällist saadik selge, aga meie siin vaevleme nagu ei tea millega.

Ega see tikkimine muidugi nii hull ka polnud, kui algul tundus. Vajas lihtsalt pisut harjutamist ja siis hakkas sujuma küll. Vähemalt kahel kolmandikul meist. Mina pean omast kogemusest ütlema, et ma sain õhtu jooksul hakkama ühe karikakraga ja selle üles harutamisega. Kui tavaliselt on meie naisteõhtud täis sädinat ja jutuvada, siis seekord oli kuulda ainult ohkamist ja seda, kuidas kaasavõetud tulevased naiskodukaitsjad koridoris nagu mammutid jooksevad. Pidasime isegi plaani, et kui vaikus ka edaspidi jätkub, siis võiksime hakata naisteõhtutel üksteisele kordamööda ette lugema, ikka Naiskodukaitse põhikirja, Kaitseliidu seadust ja muid sääraseid dokumente.

Õhtu lõpuks saime me midagi ikka valmis ka ja täitsa ilusaid seepe saime valmis. Aga veel olulisem oli see, et naistel oli valmisolek võtta kaasa ka kodutööd. Vastavalt eelistusele said osad kaasa viltimistööd ja teised jälle tikkimistööd – küll me need meened valmis saame.