Naiskodukaitsjad Häirekeskuse infoliini vabatahtlikena

Eriolukorrast tulenevalt on paljude inimeste igapäevane elu muutunud ning ka kodus püsimine mõjutab inimesi erinevalt, mõne jaoks on see puhkus, teise jaoks võib see tähendada aga üksindust või sissetuleku kaotust ning sellega kaasnevaid muresid. Tartu ringkonna naiskodukaitsja Annett Kreitsman püüab Häirekeskuse infoliini kõnedele vastates anda endast parima ja peab silmas seda, et inimene julgeks ka järgmisel korral helistada, kui tal on küsimus, ta vajab abi või soovib oma muret jagada.

Infoliinile tulnud kõnede sisu oleneb suuresti sellest, mis on hetkel meedias aktuaalne – näiteks inimene loeb artiklit, kuidas poest turvaliselt pakendid koju tuua ja soovib seejärel nõu, kas nii, kuidas tema toimib on õige või kuidas saaks paremini. Samas on suur hulk neid, kellel endal puudub avalikele allikatele kiire ligipääs, siis saavadki infoliini töötajad vajalikud vastused välja otsida – näiteks milline helistajale lähim postkontor on veel eriolukorras avatud, kas maakondade vahel bussid veel liiguvad ja mis kell? Tihti helistatakse ka lihtsalt selleks, et kellegi kõrvalseisjaga asjad läbi arutada ning otsuseid kaaluda, kui üheseid vastuseid pole.

Annett meenutab, et esimene kõne oli kõige ärevam, aga kui see tehtud sai, läks edasi juba kergemalt. Teisipäeval käis naine juba kaheksandat vahetust vabatahtlikuna Häirekeskuses abis. “Meil on kohapeal väga tore meeskond ja juhendajad, kes vajadusel kohe aitavad. Koos arutame läbi keerulisemad küsimused ja päevakajalised teemad, selline ühtehoidev suhtumine aitab suuresti kaasa edukale toimimisele,” jagab naine. Ta on tänulik saadud kogemuse eest, sest see on andnud talle parema arusaamise häirekeskuse tööst, millega ta varasemalt nii tuttav polnud: “Suur kummardus kõigile eesliinil töötajatele ning seda ka väljaspool eriolukorra aega.”

Enamjaolt on helistajad tänulikud, et infoliin ja selle töötajad olemas on. Kuid on ka neid, kes helistavad lihtsalt selleks, et vastaja peal enda pahameelt välja elada. “Aga ka neid tuleb mõista ja seda mitte isiklikult võtta,” selgitab Annett. “Vahetuse lõpuks jäävad meelde ikkagi need soojad kõned, kus südamest tänatakse kasvõi lihtsalt ära kuulamise pärast, sest seda see inimene sel hetkel vajas.” Ja just sellepärast naine Häirekeskuse infoliinil vabatahtlikuks käibki – et anda enda väike panus tänases keerulises olukorras inimeste aitamiseks.

Sama oluliseks rolliks peab Harju ringkonna naiskodukaitsja Katrin Lanina Häirekeskuses abis käimisega oma perele eeskujuks olemist. "Olla kangelane, näidata, kuidas suudab naiskodukaitsja kriisis abiks olla, see on hea tunne," jagab naine. Kui võiks arvata, et infoliini tööpäeva lõpuks on enda süda kuuldud muredest raske, siis Katrini sõnul on lugu hoopis vastupidi: "Iga tööpäeva lõpus on ikka hingel kergem - see teadmine, et oled endast kõik andnud ja panustanud olukorra leevendamisse, et oled saanud inimestele nõu anda ja abiks olla, annab sõnuseletamatult hea tunde."

“Minule on meelde jäänud üks kõne proualt, kes ei osanud oma telefonis sõnumeid lugeda. Sai aru, et mingi teade tuli, kuid sisu ei suutnud leida. Ta oli nii tänulik kui lugesin talle ette Vabariigi Valitsuse poolt saadetud sõnumi sisu,” jagab heldimusega teine Harju ringkonna naiskodukaitsja Tiiu Liivamaa. Häirekeskus palus tulevase kriisiinfotelefoni jaoks Naiskodukaitse vabatahtlike abi juba enne praegust kriisiolukorda ning Tiiu teadis võimalusest kuuldes koheselt, et soovib ka panustada. “See teema kõnetas mind. Olen varasemalt tööalaselt puutunud kokku infotelefoni tööga ja tundsin, et oskan sellel ametikohal abiks olla.” Naine peab oluliseks võimalust lisaks oma tavapäraste tööülesannete täitmisele ning pere eest hoolitsemisele ka üldisemalt ühiskonda aidata.

Marje Verbo, kes on igapäevaselt Päästeameti Põhja päästekeskuse ennetusbüroo peaspetsialist, vabal ajal Harju ringkonnas naiskodukaitsja, on nüüd kriisiajal Häirekeskuse vabatahtlik. “Teed, kuidas me kriisiajal Häirekeskusesse jõuame, on erinevad, aga töö, mida seal teeme, on sama,” kommenteerib naine vabatahtlike tööd.

Rääkimine aitab väga palju pingeid maandada ja Marje loodab, et tänu sellele on saanud helistajad ka adekvaatsemaid otsuseid langetada. "Rumalaid küsimusi ei ole, on meie kõigi ühine mure ja hool, kuidas tekkinud olukorrast võimalikult kiiresti ja võimalikult väikeste kaotustega välja tulla," sõnab naine.

Töö infoliinil läheb ajaga kergemaks. Marje meenutab, et esimene nädal oli raskem, päevased tegemised Häirekeskuses jätkusid öösel unenägudeski. "Kuid kui koged teises liini otsas inimeste tänutunnet, kohati lausa pisarateni heldimust, annab see jõudu järgmistele ja järgmistele kõnedele vastata," selgitab ta. "Riik vajab meid praegu väga ja 1247-le vastamine on üks neist kohtadest, kus me saame kriisiolukorras oma õla alla panna," kirjeldab Marje oma missiooni.

Häirekeskuse kommunikatsiooniosakonna juhataja Sigrid Karu hinnangul on infotelefoni 1247 vabatahtlikud kriitilise tähtsusega selle sedavõrd olulise rolliga teenuse professionaalsel teenindamisel. "Selle kahe ja poole nädalaga, mil 1247 infotelefon on olnud avatud, on naiskodukaitsjad meie vabatahtlike meeskonnas näidanud üles asjatundlikkust, osavõtlikkust ning soovi maksimaalselt helistajaid aidata. Häirekeskusele on vabatahtlikud kujunenud oluliseks osaks meie meeskonnast ning oleme väga tänulikud kõigile," sõnas ta.