Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming: ei ole mõistlik jätta üle poole elanikkonnast riigikaitsest välja

Tooming sõnas, et kuigi naistel on suurepärane võimalus ajateenistusse astuda, siis ei ole tõenäoline, et see muutuks lähiaastatel valdavaks. Läbi ajateenistuse jõuab riigikaitse valdkonda umbes 13-15 naist aastas. «See on väga hea, see loob üsna hea aluse selleks, et üha enam naisi jõuab ka kõrgematesse tasanditesse riigikaitses,» märkis Tooming. «Ma usun, et me liigume õigel teel.»

Ometi pole aga Naiskodukaitse esinaise sõnul lootust, et võrdsus saabuks üleöö. «Ma siiralt usun seda, et mehed ja naised on võrdsed, aga nad ikkagi ei ole ühesugused. Ütleme nii, et me tuleme täpselt sealt, kust me tuleme, ja igal juhul on see valdkond pigem meeste pärusmaa,» nentis ta, et meie ülesanne on naiste osakaalu selles sfääris aina suurendada. «See lihtsalt on mõistlik. Mõistlik sellepärast, et eesti elanikkonnast üle poole on naised.»

Kuidas tuua naised riigikaitsesse?

Kuna ajateenistusse läheb siiski veel vähe naisi, on Toominga selgitusel lahendus läbi vabatahtliku panuse riigikaitsesse, mille suurim eelis on paindlikkus. «Vabatahtlikku organisatsiooni sa võid tulla ka siis, kui sa oled vanem kui 27,» tõi ta näiteks. «Kui sa oled 29 või 39 või 79, siis sa oled ikka oodatud. Sul on ajaline paindlikkus.»

Lisaks on Naiskodukaitses paindlikkus ülesannete spektris. «Sa võid täita kindlat sõjalist maakaitse ülesannet, olla kuulipildur Kaitseliidu ettevalmistavas üksuses. Aga ma arvan, et kõik ei taha saada kuulipilduriteks, kuid tahaks riigikaitsesse ikkagi panustada. Siis on olemas ka teine äärmus - sa saad jällegi seda teha läbi vabatahtliku riigikaitselise organisatsiooni,» tõi ta näiteks, et riigikaitses saab osaleda ka noortejuhina või kududa veteranidele sokke ning soovi korral mitte kunagi relva kätte võtta. «Nende kahe äärmuse vahel on lõputu hulk spektrivärve, kuidas sa saad riigikaitsesse panustada. See on täiesti unikaalne.»

Naiste osalemist riigikaitses mõjutavad oluliselt ka elutsüklid, mistõttu tuleb vabatahtlikus riigikaitselises organisatsioonis osalemine naistele vastu. Kui kahekümnendates on paljudel naistel rohkem vaba aega ja tahtmist, siis kolmekümnendates eluaastates võtavad pereloomine ja karjäär tihtipeale tähelepanu omale. Neljakümnendates on aga jälle suurem soov vabatahtlikusse töösse panustada.

Miks on naistel oma organisatsioon?

Naistel on ka vaba võimalus astuda Kaitseliitu, kuid Tooming on oma pika kogemuse pealt näinud, et see ei ole naistele niisama lihtne. «Väga palju lisandväärtusi annab see, kui naisel on võimalik siseneda süsteemi nii-öelda oma keskkonna kaudu, selle soopõhise organisatsiooni kaudu,» tõdes ta. «See ei tähenda kuidagi, et ta täidaks ülesandeid kuidagi «naise moodi». Ülesanne on ülesanne. Ma olen alati öelnud, et ei ole meeste sõda ja naiste sõda, on riigikaitselised ülesanded, ja neid on võimalik igaühel oma võimete kohaselt täita. Aga see keskkond, mille kaudu ma hakkan oma kohta otsima, on mulle tehtud sobivaks. Iga naine ei ole valmis koputama Kaitseliidu maleva ukse peale.»

Esinaise sõnul on palju näiteid naistest, kes liitudes Naiskodukaitsega on esialgu mõelnud, et sõjaline pool pole üldse talle, kuid organisatsioonis tegutsedes on arenetud kellekski teiseks. Baasväljaõppeid läbides saadakse aru, et tahetakse võtta endale mingi ülesanne ja astuda kindlale ametikohale. Nii mõnigi ajateenistusse läinud neiu on Toominga sõnul naiskodukaitsja, kes vabatahtlikust organisatsioonist on saanud indu Kaitseväes karjääri teha.

«Ma olen täiesti veendunud, et sellisel kujul on ka 21. sajandil Naiskodukaitse väga mõistlik organisatsioon, et naiste osalust riigikaitses suurendada,» ütles Airi Tooming. «Ma näen igapäevaselt, kui palju meie organisatsioon kasvatab isiksust, annab julgust ja ka oskusi võtta vastutust.»