Naiskodukaitse esimene ajalooseminar

Ajaloolane Merike Jürjo andis ülevaate Naiskodukaitse ajaloo uurimise seisust. Ta rääkis, et kirjalikud materjalid on säilinud väga lünklikult, kuna 1940. aastal hävitati Kaitseliidu ja sealhulgas ka Naiskodukaitse dokumente süstemaatiliselt, et arhiivid ei satuks Nõukogude Liidu eriteenistuste kätte.  Samas päästis nende dokumentide hävitamine nii mõnegi elu! Peale selle sai 1944. aastal Tallinna pommitamise ajal tabamuse Maneeži tänaval asunud arhiivihoone ning suur hulk dokumente hävis või sai kannatada. Meie õnneks tegid arhiivitöötajad 1950-60-ndatel suurepärast tööd ning paljud dokumendid on taastatud. Jürjo sõnul tasub arhiivi kindlasti külastada, sest põnevat materjali leidub nii Naiskodukaitse kui ka Kaitseliidu kogudes. Ta luges üles ka käputäie raamatuid, kust võib naiskodukaitsjate ennesõjaaegsete tegemiste kohta täpsemat informatsiooni saada ning soovitas uurida tolleaegset perioodikat.

Jürjo sõnul on väga vähe dokumente säilinud ka Naiskodukaitse taasasutamise ajast. „Tundub, et 90-ndad alles olid, aga me juba ei mäleta, see on ka juba ajalugu. Kasutage nende inimeste teadmisi, kes veel mäletavad, kellel seisab kodus sahtlipõhjas nii mõnigi huvipakkuv dokument või pilt“ pani Jürjo kõigile südamele.

Küsimuse peale, milliseid allikaid peaks praegusel ajal ametlike dokumentide kõrval kindlasti alles hoidma, vastas Merike Jürjo: „Alles tuleks hoida selline kirjavahetus, kus arutatakse erinevate probleemide üle. Ühest kaebekirjast võib tulevane ajaloouurija oluliselt rohkem infot leida, kui mitmetest tänu- ja kiidukirjadest.“

Naiskodukaitsja Kairit Henno, kelle ideest sai alguse ka ajalookomisjoni loomine, esitas oma ettekandes rea küsimusi. Millist ajalooalast infot me peaksime koguma ning mille jaoks me seda teeme? Kui kaugele me oma uurimisega võiksime minna? Kus me kõiki neid kogutud materjale talletama hakkame?

Henno rõhutas, et esialgu tuleb välja töötada ühtne kogumispoliitika, mida saaksid järgida kõik Naiskodukaitse ringkonnad. Tema sõnul peaksime esmajärjekorras keskenduma just taastamisjärgsele ajale, kuna vanem säilinud materjal on suures osas juba talletatud ning seda palju enam juurde ei kogu. „ Lühemas plaanis tuleks täiendada Naiskodukaitse kodulehekülje ajaloo osa, luua sinna virtuaalkogu ning hukkunud naiskodukaitsjate mälestusleht. Pikemas plaanis näen ma, et meil oleks ajaloouurimisega tegelev sihtasutus ja veel kaugemas tulevikus oma Naiskodukaitse muuseumituba, mis täidaks ka uurimikeskuse ülesannet“, tõi Kairit Henno välja peamised tulevikusuunad.

Peale lõunapausi ja Eesti Rahva Muuseumi külastust tegi ajalookomisjoni esinaine Kadi Kass kokkuvõtte eelnevalt ringkondadesse saadetud ajaloouurimise küsitluse tulemustest  ning Naiskodukaitse mälestuste kogumise projekti koordinaator Leane Morits andis ülevaate projekti kaudu saabunud materjalidest.

Seejärel selgitas Ajalooarhiivi kogumisosakonna juhataja Kaja Pullonen arhiivinduse põhimõtteid ning rõhutas, et kõik see, mida me teeme praegu ja tulevikus, on ka arhiivindus. Riigiarhiiv kogub arhiiviväärtuslikuks hinnatud teavet, oli rõõm kuulda, et ka valik Kaitseliidu ja sealhulgas Naiskodukaitse dokumente kuuluvad säilitamisele. Ta soovitas esimese asjana teha olemasolevatest dokumentidest nimekirjad, võttes aluseks juba olemasoleva Kaitseliidu dokumentide loetelu ning lisada vajadusel juurde Naiskodukaitsele vajalikud read.

Seminaril osaleja Eha Jakobson Tartu ringkonnast arvas, et loodud ajalookomisjon on vajalik. „See võimaldab tegutseda koordineeritumalt ja üksteist toetades. Just seda tegigi äsja toimunud seminar -  tekitas tunde, et me pole oma ringkondades üksi, et saame vajadusel nõu ja abi küsida, kuna on olemas nii pädevad inimesed, keda me seekord esinemas kuulsime. Järgmisel korral peaks aega varuma ka omavahelisteks aruteludeks, sest kõigilt on õppida ja kindlasti tahavad inimesed ka jagada seda, mida nad juba on uurinud või kogenud. Väga julgustav oli Kairit Henno väljakäidud idee Naiskodukaitse ajaloo sihtasutuse loomiseks,“ kiitis Eha ajalookomisjoni esimest üritust. 

Peale ettekannete lõppu toimus samaaegselt kaks erineva sisuga töötuba, kuhu osalejad said eelnevalt vastavalt eelistustele registreeruda. Ühes töötoas arutleti Eesti Rahva Muuseumi peavarahoidja Riina Reinveldi juhendamisel mälestuste kogumisel tehtavate intervjuude läbiviimise teooria ning praktika üle. Teises töötoas räägiti ajalookomisjoni liikme Virge Prank-Vijardi eestvedamisel sammudest, mida tuleb astuda Naiskodukaitse ringkondade dokumentide ja arhiivinduse paremaks korraldamiseks.

Seminari ametliku osa lõpetasid kirjaniku, filmirežissööri ja ajakirjaniku Imbi Paju mõtted selle kohta, kuidas ajaloomälestusi kirjanduses ja filmis kõige paremini ära kasutada.

Imbi Paju jagas ajaloouurijatele omapoolseid soovitusi : „Võin kohe öelda, et seminar oli hästi korraldatud, mul on hea meel, et sain osaleda ning Teile midagi omalt poolt pakkuda. Nõukogude aeg on jätnud inimestele pärandiks palju eelarvamusi ja hoiakuid, mida me endale märkamatult kordama kipume. Vabduses on inimestel aga võimalik õppida ja inimesena kasvada. Oma raamatu „Soome lahe õed. Vaadates teiste valu“ motoks olen võtnud, et me kõik oleme teinud midagi valesti, kuid samuti oleme kõik teinud midagi õigesti ja tähtis on saada aru, mis oli see, mida me tegime õigesti. Mind võlub just Läänemere äärsete naiste võrgustumine ja koostöö nii meie ühise Euroopa elu hoidmisel kui ka Eesti elu hoidmisel. Ettekannetes ja töötubades anti suurepäraseid töövahendeid meie mineviku jäädvustamiseks ja mõtestamiseks, omalt poolt annan Teile kõigile kaasa soovituse läheneda inimeste mälestustele ja kogemustele emotsionaalse intellektuaalsusega, käsitlege asju tundlikult, sest ajalugu pole ju midagi muud kui inimeste elu“.

Päeva lõpus oli meid tervitama tulnud 90-aastane Heino Noor. Heino Noore vanemad vangistati 14. juunil 1941, poeg kuulutati tagaotsitavaks. Tema ema Salme Noor, kes oli Haapsalu Naiskodukaitse üks juhtidest, mõrvati Sosva vangilaagris 24. aprillil 1942. Ta lasti maha oma ainukese poja sünnipäeval. Isa Karl Noor oli hukatud juba kuu aega varem.

Naiskodukaitse ajalookomisjon loodab, et see esimene seminar tekitas naistes organistatsiooni ajaloo uurimise vastu tõsisema huvi ja süstis igasse ringkonda väikese ajaloopisiku, mis aja jooksul ainult kasvab, areneb ja levib.