Naiskodukaitse ajaloo uurimine on kui detektiivitöö

Kas teadsite, et tol esimesel Eesti riikliku sõltumatuse perioodil olid paljud NKK juhtfiguurid kooliõpetajad, mistõttu on vahel võimalik tuvastada naiskodukaitsjate vanadel grupipiltidel olijaid seeläbi, et uurite koolide kodulehti, kus on kirjutatud kooli ajaloost ning illustreeritud seda ammuste õpetajate portreedega, nimed juures?

Kas teadsite, et osad Saaremaalt 1941. aastal küüditatud naistest ja lastest said enne Eestist lahkumist otsa ringi pöörata ja koju tagasi minna, sest kui nad olid Paldiski sadamasse viidud, jõudsid Saksa väed Eestisse ja nad pääsesid vabadusse?

Kas teadsite, et 1939. aastal avati Tallinnas Naiskodukaitse lasteaed?

Sedalaadi põnevaid uusi teadmisi saime meie, kes me osalesime 19. septembril Tallinnas toimunud Naiskodukaitse ajalooseminaril. Seekord oli läbivaks teemaks ennesõjaaegne Naiskodukaitse ja selle juhid.

Päeva juhtis ajalookomisjoni juht Erle Eenmaa. Koguneti Toompeal Kaitseliidu Peastaabi hoones. Osalejad, keda oli tulnud üle Eesti kokku 15, tutvustasid endid ja rääkisid põgusalt oma senistest kokkupuudetest ajaloo uurimisega.

Päeva tubase osa sisustas peamiselt ajalookomisjoni endine juht Helle-Mai Kruusimägi, kes andis kohaletulnutele oma töötoa käigus põhjaliku ülevaate sellest, kuidas tema ja teised Saaremaa ringkonna naiskodukaitsjad on mitmesuguste internetiallikate abil ajanud taga kahe maailmasõja vahel Naiskodukaitsesse kuulunud naiste jälgi. Seda oli ääretult põnev kuulata – see kõlas tõelise detektiivitöö kirjeldusena!

Nagu Erle Eenmaa märkis, oleks taoline Naiskodukaitse ringkondade ajaloo uurimine igati sobiv tegevus ka juhul, kui me peaksime koroonaviiruse tõttu jälle tubasemaks jääma.

Helle-Mai Kruusimägi jagas näpunäiteid muuhulgas selliste andmebaaside ja muude veebilehtede kasutamiseks nagu Geni, Saaga, Haudi, memoriaal.ee, 1930. aastate Maleva Teatajad (digitaliseeritud) ja 1939. a ilmunud raamat „Naiskodukaitse tegevuse ülevaade“, AIS ehk Arhiivi infosüsteem, EPAM ehk Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, Perekonnaajaloo foorum. Nimedega varustatud galerii meie möödunud aegade organisatsioonikaaslastest (aastatest 1925-1940) leiab aadressilt naiskodukaitsjadajaloos.wordpress.com. Üks osalejatest andis hea vihje: kogukonna koduloo-uurijad on juba suure töö ära teinud ning neilt on vahel võimalik saada palju infot.

Tallinna saare naised olid kaasa võtnud oma imeilusad käsitsi köidetud albumid, millesse nad on Saaremaa jaoskondade kaupa kogunud fotosid Naiskodukaitse 1920te ja 1930te aastate liikmetest ja nende ühistegevustest. Oli põnev näha pilte "keedukursustest" ja esmaabikursustest noil vanadel aegadel. Ja tekkis suur soov osata ka ise selliseid albumeid meisterdada.

Pärast lõunat siirdusime Patarei vanglasse, kus noorepoolne habemik giid tegi meile väga huvitava ekskursiooni läbi selle tohutult masendava, äärmuseni lagunenud ja külma hoone, kus muuhulgas hoiti ka riigivanem Jaan Tõnissoni ning kus mõnede naisvangide lapsed sündisid ja kust nad siis Venemaa lastekodudesse saadeti... On ikka jätkuvalt peaaegu uskumatu, kui kange vaimuga rahvas me, eestlased, oleme ja kui palju meie esivanemad on kannatanud. Oluline mõte, mille Patarei vangla giid meile ekskursiooni lõpus kaasa andis, on aga, et ei tohi jääda toppama traagilisse minevikku ja seda iga päev uuesti sisimas läbi elada – ei tohi ühtelugu tagasi vaadata, vaid tuleb minna edasi. Ent meie kõik, kes me tol päeval kokku saime, kaasaarvatud meie giid, oleme kindlasti ühel meelel selles, et ajalugu tuleb hästi tunda, sest sellest on palju õppida. Ja, nagu ütles Juhan Liiv: „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.“ Või nagu giid märkis: „Need inimesed, kes siin olid, ei saa enam ise oma lugusid rääkida, nii et meie räägime nüüd nende lugusid.“

Üleskutse ajalookomisjonilt kõigile: ka uutele fotodele võiks juba jooksvalt juurde kirjutada, kes pildil on. Nii oleks tulevaste põlvede ’detektiivide’ elu lihtsam.

Saime sellelt õppepäevalt palju huvitavaid teadmisi ja inspiratsiooni sellest, mis teistel ajaloohuvilistel naiskodukaitsjatel teoksil on. Mina ootan juba põnevusega uut ajalooseminari.