Naisena meeste maailmas

Seelikukandjatest jagu

Kuigi naine, kes kaitseväe vormis laskeharjutusi teeb või koos meestega metsarännakul kilomeetreid mõõdab, ei tekita avalikkuses enam üllatust või suuremat elevust, siis seelikukandjatest jaosuurune üksus, mille eesotsas naishing, on midagi tavapäratut.

Margit Randveer on Viru ringkonna juhatuse liige ja kantseldab Väike-Maarja lasteaias marakratte, Kati on  Tapa jaoskonna esinaine, kes töötab Tele2es teenindusvõlurina ja Reet on lihtsalt ilus erkroosade kiharatega Rakvere naine, tegelikult ka K-rauta kauplusteketti opereeriva AS Kesko Senukai Estonia ärikliendihaldur. Aga neid on veel – terve jaotäis. Viru ringkonna naiskodukaitsjate silmad – mererohelised, koorekohvipruunid, novembrihallid, rukkilillesinised  – võtavad tuld, kui rohmakad saapad jalga saavad tõmmatud ja univormi nööbid kinninööbitud.

„Ma ei taha süüa teha ning lapsed mulle ka väga ei meeldi,“ rääkis Kirde maakaitseringkonna jalaväekompanii koosseisu kuuluva naiskodukaitsjatest koosneva jao ülem nooremseersant Reet Saari. Naise kindel soov naiskodukaitsesse astudes oli militaarsema poolega tegeleda. Ja oma tee on ta leidnud! Laps on suureks sirgunud, aasta ema tiitli poole ta tõenäoliselt ei püüdle, aga tahe riigikaitsesse panustada, midagi riigile tagasi anda – see vasardas ta peas.

2016. aastal naiskodukaitse tõotuse andnud lüheldane aktiivsete eluviisidega Margit Randveer on alati uusi ja põnevaid väljakutseid otsinud. Ka tema hing ihkas metsa. „Kui mina ei kaitse oma kodu, lähedasi ja riiki, kes siis kaitseb,“ selgitas Randveer oma põhimõtet, miks nädalavahetustel naiselikud riided laigulise mundri vastu vahetab.

„Kuna minul ei ole kodus meest, kes minu kodu ja lapsi kaitseb, siis olen mina see ainuke variant,“ selgitas Kati Antipova oma soovi relvaga kodumaad kaitsta.

Naiskodukaitse võlu ongi ju see, et organisatsioon ühendab eri põlvkondadest ja erineva sotsiaalse taustaga tegusaid naisi, võimaldades neile mitmekülgset riigikaitselist ja ühiskondlikku tegevust. Ja eks ole ajalugu näidanud, kui oluline on riigi kaitsmisel kogu ühiskonna, sealhulgas naiste panus.

Kõige kurja juur – mentor – on naiskodukaitsja Pärja Õun, kes 2018. aasta sügisel militaarhuvilised Viru ringkonna naised ühe mütsi alla vedas. Võitlejad meenutavad, et see oli ajal, mil Kaitseliidu Viru maleva pealiku ülesandeid täitis major Andrus Reinstein, kes ettevõtmist väga toetas.

Tahtekindlusega meestele silmad ette

Kuigi naisi peetakse meestest üldjuhul füüsiliselt nõrgemateks, on ka erandeid. Sõdur on sõdur ja huvid ning oskused ei olene soost. Kõik on tahtejõu küsimus. „Ma arvan, et kõige alus on ikka tahtmises,“ lausus Randveer. „Kui sa ikka tahad, siis saad kõigega hakkama,“ tunnistas ta ja kiitis nii kaasvõitlejate kui instruktorite ja juhtkonna positiivset suhtumist naiste osalemise suhtes militaartegevustes. „Ma arvan, et me teeme meestele oma tahtekindlusega teinekord silmad ette,“ kõneles naine.

Rasked olud, mis nõuavad naisvõitlejatelt nii füüsilist vastupidavust kui ka vaimutugevust, pole neile võõrad. „USA juhitaval õppusel Swift Response oli kogu liikumine kokku viie päeva jooksul 90 km, see hõlmas kõiki tegevusi ja liikuda tuli mudas, mööda lanke, pimedas puude vahel – seal andis küll tunda, et vastupidavust peaks rohkem olema. Aga see ei olnud ainult naistel, see oli ka meestel,“ tunnistas jaoülem Saari. See katsumus innustas teda aga uuesti jooksmas käima hakkama.

Randveer teeb enda vormis hoidmiseks aga kaks korda nädalas jõutrenni ja käib lisaks jõusaalis. „Kang ja hantlid on need, mis annavad lihsasmassi ja vastupidavust“ teadis naine rääkida. „Ma käin ka jõusaalis ja kui sinna ei jõua, siis „möllan“ hantlitega kodus,“ tunnistas ka Antipova.

Ainuüksi heast vormist ei piisa. Naised on läbinud sõdurioskuste kursused, jaoülem Reet Saari nooremallolhvitseride kursuse Kaitseliidu koolis. Lisaks kompaniiõppustele on mahtunud nende aastaplaanidesse Track Table ja Swift Respons, Strong Shield Leedus ja Wisent 4 Poolas ning Okas Narvas. 2020 õnnestus neil osaleda Ukrainas paraadil ja 2023 a maikuus on ootamas taas Swift Response.

Sädeinimestest eeskujud

Naiskodukaitsjad leiavad, et igaühel on omad rollid elus, aga mõistlik on panustada noorte teadlikkuse suurendamisele nt riigikaitseõpetuse kaudu.

„Siis kui mina koolis käisin, ei olnud meil riigikaitseõpetust koolis kohustusliku õppeainena. Kui mul siis oleks see selliselt olnud, nagu mu tütrel praegu gümnaasiumis on – võib-olla oleks ma hoopis pärast keskkooli kaitseväkke läinud ja militaarse suuna hoopis varem võtnud,“ mõlgutas lasteaednik valjuhäälselt oma mõtteid.

Reet tõi näite oma sõnakast õetütrest, kes naise õppusele minnes aina pärib, mis ta seal teeb. „Ma olen öelnud, et valvan,“ jutustas riigikaitsja. „Aga kui sina metsas oled ja valvad, siis mina saan ju rahulikult magada,“ tuli lapse suust vastukaja. „Ja see loebki,“ tunnistas Saari, millist heaolutunnet ta oma tegevusest tunneb.

Randveer meenutas seika lasteaiast. „Meil oli ühe poisiga rühmas vahetult enne metsaõppusele minekut juttu. „Mis sa seal teed, küsis ta minult?“. Püssi paugutamise asemel ütles hoidja, et õpib, kuidas kodu kaitsta. „Kas sa minu kodu ka kaitsed?“ uuris poisiklutt edasi. „Muidugi,“ vastas kasvataja. „Aga minu vanaisa kodu?“ päris too ikka edasi. „Muidugi kaitsen sinu vanaisa kodu ka – kõikide kodu kaitsen,“ kinnitas järelevaataja lapsele. „Aa, siis on hästi,“ rõõmustas poiss.

Kati Antipova tunnistas, et see ongi tore, et emana ja naiskodukaitsjana on nad paljudele lastele ja eelkõige oma võsukestele eeskujuks. „Minu tütar astus ka kodutütardesse. Sel nädalal saabub tema vorm ja ta hakkab meiega koos väljas käima.“ Nii püüab ema tütrele õpetust anda, et naine saab iga asjaga hakkama, kui soovib ning ei pea lootma alati kodu kaitsmisel mehe peale. On muljetavaldav, kui üks noor naine on enesekindel, vaimselt tugev ja konservatiivne.

„Tegelikult meist kõigist – igaühest – oleneb, kuidas me hakkama saame, kui peaks juhtuma, et elu ei lähe nii helgelt, nagu me tahame,“ teadis Randveer. „Ja kui me jääme igaüks lootma kellegi teise peale, kes meid siis päästab?“ lisas kaasvõitleja Antipova.

Kummutatud eelarvamus

Hoiakud naiste rolli osas on naisvõitlejate sõnul erinevad, ja ettekujutus sõdurist kui maskuliinsest isikust, on minevik. Naisi nähakse üha enam toetusüksuste ametite kõrval ka jalaväe koosseisus, rivi ees ülemana juhtimas ja meestega metsas ringi jooksmas.

„Alguses ei teatud, mis roll nendele naistele anda ja mida nad võimelised tegema on,“ meenutas Randveer, kuidas nende jao võitlejaid alguses padrunite hülsse korjama pandi.

„Olime nagu kodutud, kes ei tundnud mitte kedagi – kaks entusiastlikku tüdrukut,“ meenutas Saari esimest ühist õppust Randveeriga. „Meil olid vanad rootsi kiivrid, kaks erinevat laiku seljas – need olid suured. Aga me olime hakkamist täis.“

Naised olid aga väsimatud ja vedasid ennast kohusetundlikult meestega koos õppustele kohale.

„Muidugi on alguses raske, sest sa ei tunne, ei tea, ei oska – see ongi normaalne,“ julgustas Saari. Täna on ta õnnelik, et on võitleja selles ühtehoidvas rühmas ja kompaniis.

Randveer tunnistas, et tahe tegevustest osa võtta ja julgus suhelda mängis alguses väga suurt rolli, et meeste seas tõsiseltvõetav olla. „Eks see oligi nii, et jälgisid kaaslaseid ja tegid ise eksimustest järeldusi ning õppisid nendest.“

„Järjepidevus on tõesti see, mis viib lõpuks sihile. Ükskõik, kuhu sa ei lähe ja mis tööd sa ka ei tee, sa pead ennast olemasolevatele inimestele mingil määral tõestama,“ teadis Kati Antipova.

Nüüdseks on vilunud naiskodukaitsjate ärevus asendunud ootusega, millal jälle metsaõppusele saab. „See on puhas nauding,“ ütles Randveer.

„Ja ongi vahel raske ja oledki vahel magamata ning on külm ja märg. Sa teed selle kõik läbi ja see ärategemise tunne on hea tunne,“ tunnistas Saari.

Tulevik – ambitsioon või reaalsus?

Viru ringkonna naiskodukaitsjatest koosnevas delta ja bravo tiimis on üheksa naist. Üks on jaoülem ja temaga koos olev punt, kuhu kuuluvad näiteks kuulipildur, point man ja meedik. Jaoülema meeskonnas täpsuspüssi laskjad, tankitõrje ja nende abi.

„Ma olen ääretult tänulik, et selline asi tehti. Olen tänu sellele kohanud nii palju toredaid inimesi, situatsioone ja saanud kogemusi,“ rääkis Saari.

Jaoülem loodab, et tulevikus saadakse kokku arvestatav rühmasuurune üksus, mis koosneb ainult naistest. „Meil on siin Viru malevas potentsiaali küll,“ arvas ta. „Ainuüksi Rakvere jaoskonnas on 90 naist ja Viru ringkonnas u 190 naist,“ ei välista ta eesmärgi täitumist.

„Naised ei peaks kartma metsas õppustel käimist – just seda sõjalist poolt,“ lisas jaoülema abi kapral Randveer. „Kõik on tahtmises kinni. See füüsiline vastupidavus ja jaks – need kõik tulevad töö käigus. Kui sa vähegi tahad, saad hakkama,“ julgustas ta võimekaid naistalente oma potentsiaali ja teadmisi militaarses tegevuses ära kasutama.

Õlg-õla tunne ja teadmine, et sa ei ole üksi, vaid alati on keegi, kes valvab seljatagust, kandub üle ka igapäevaellu. „See ei ole mitte ainult naiste jagu, vaid ka pere, kellele igal ajahetkel tsiviilelus muret või rõõmu jagada saab,“ lisas Antipova.

Ühiselt ollakse veendunud, et naistest koosnev jagu kannustab ka mehi üha rohkem pingutama. „Ega mehed saa olla kehvemad kui naised,“ põrutas Saari ning olime jutujärjega taas alguses - sõdur on sõdur. Kõik on tahtejõu küsimus!

KOMMENTAAR

ERIK ABROI, Kirde maakaitseringkonna jalaväekompanii pealik

Minu praktikas on see kahekümne aasta jooksul esmakordne, kui midagi sellist näen. Aga selline naistest koosnev üksus põhiliselt meestest koosnevas allüksuses on väga positiivne.

Naised on taktikalises mõttes arvestatav jõud. Nende tahtekindlus ja tegutsemine on väga positiivne ja see motiveerib ka mehi rohkem pingutama.

Nende sisemine motivatsioon ja side on väga tugev. See on üksus, mida iga kell kõikidele eeskujuks tuua.

Kui väljaõppes osalemise statistikat vaadata, milline kompanii jagu kõige rohkem õppustel osaleb või väljas käib, siis ma arvan, et see naiste jagu ongi seal esirinnas. Rõõmu teeb, et see on järjepidev.

Meil on ambitsioon isegi see punt veel suuremaks kasvatada. Kui me tänasel päeval räägime  jaost, siis miks mitte tulevikus rühmast rääkida. Naiste rühm kompanii koosseisus oleks ju vägev vaatepilt.

JAANUS AINSALU, Kirde maakaitseringkonna / Viru maleva pealik

Naised täidavad üksuses sarnaseid ülesandeid ja neil on samasugune varustus kui meestel.

Nad saavad väga hästi hakkama, on väga kohusetundlikud ja sitked võitlejad ning panevad mehi rohkem pingutama.

Tänases olukorras peaks selline tegevus olema täitsa tavapärane ja kutsun siinkohal üles selliseid üksusi julgemalt komplekteerima ning naiskodukaitse koosseisu poolt võtma rohkem sõjaaja kohustusi.

Meie ambitsioon on suurendada osakaalu selliselt, et saaksime rühma kokku.