NKK Valga ringkonna vabatahtlike juhtide õppepäevad Kubijal

Esimese päeva õhtul saabuti kohale, tunti rõõmu nendest liikmetest, keda polnud mõnda aega nähtud. Õhtusöögilauas peeti maha vestlusi, kuidas jaoskondades läinud on ja mis oleks need vajalikud mõtted, mida järgmisel päeval teistele juhtidele edasi anda. Jagati muljeid oma ettevõtmistest ja muudest tegevustest töö- ja kodurindel ning teemad, millest räägiti, olid põnevad.

Teise päeva hommikul oli juba töine meeleolu. Valga instruktor Heili Mets oli juhtide jaoks seminariruumi valmis seadnud ning ootas kõigilt häid mõtteid ja ettepanekuid: kuidas ärgitada vabatahtlikke Naiskodukaitses rohkem kaasa lööma; kuidas ja mida teha, et passiivsed liikmed annaksid endast rohkem märku ja sooviksid panustada vabatahtlikku tegevusse; kuidas liikmemaksu kogumine oleks efektiivsem; kuidas motiveerida ja tunnustada vabatahtlikku nii, et sellest oleks kasu organisatsioonile kui ka vabatahtlikule endale; negatiivse tagasiside edastamine vabatahtlikus töös nii, et see oleks positiivses võtmes ja edasiviiva tagasisidena; koostööoskuse kujundamine ja rakendamine jaoskondade ja nende liikmete vahel.

Juhtide töömeeleolu oli vägev, kohati läks tuliseks aruteluks, aga see oli ainult südant soojendav, sest sellistest aruteludest sünnivadki head ideed ja vahel on ka vaja mõtted selgeks rääkida, et kõik osapooled oskaksid üksteist mõista ja kaasa mõelda. Inspiratsioonitulv, mis ajendas juhte mõtlema ka raamidest väljapoole, oli küll kohati abstraktne, aga siiski ehk reaalselt teostatav. Ühe huvitava mõttena toodi välja, et Naiskodukaitse võiks ennast lasta sisse kirjutada Eesti filmisarjadesse nagu „Kättemaksukontor“, „Lõks“ või hoopiski „Õnne 13“. Siis jõuaks meedia kaudu iga sihtgrupini ja saaks näidata Naiskodukaitse vabatahtlike põnevaid tegemisi ning murda müüti, et naised on ainult supikatla ümber või koovad sooje kudumeid sõduritele. See mõte tekitas naiste seas elevust ja kohapeal mõeldi isegi stsenaarium välja.

Teine hea idee ja täiesti teostatav oli see, et pakkuda persoonilugu kvaliteetsele naisteajakirjale, kus tutvustada Naiskodukaitset, mille eesmärk taaskord murda müüti ja kuulutada avalikkusele, et selles organisatsioonis toimub palju põnevaid tegevusi, eriti  neile, kes soovivad rutiinist välja tulla ja kogeda midagi uut.

Huvipakkuva ideena, mis vestluses kõlas ja leidis arutlust, oli see, et Naiskodukaitse võiks välja anda oma ajakirja. Siiani on naiskodukaitsjad figureerinud Kaitse Kodu ajakirjas, aga sinna kõik lood ei mahu. Kuid Naiskodukaitse ajakirjas oleksidki sees Naiskodukaitse tegevustega seotud lood ja ettevõtmised, k.a naiste edulood naiskodukaitsjana.

Kui olid suuremad teemad räägitud, siis suunduti mõtetega tagasi jaoskondade ja erialagruppide juhtimise juurde. Arutleti ja jagati kogemusi, kuidas ärgitada vabatahtlikke Naiskodukaitses rohkem kaasa lööma. Jõuti taaskord järeldusele, et ikka see hea personaalne lähenemine annab tulemusi.

Teine aktuaalne teema oli liikmemaksu kogumine. Valga ringkonna instruktor Heili Mets selgitas, kui oluline on liikmemaks jaoskonnale. Missuguseid rahalisi võimalusi see annab jaoskonnale oma tulu saamiseks. Valga jaoskonna juhatuse liige võttis seda infot tõsiselt ja peale juhtide õppepäeva saatis kõigile, kellel polnud veel liikmemaks tasutud, personaalse sõnumi telefoni teel. Super!

Tulise vaidluse tekitas kriitika edastamine vabatahtlikus töös. Negatiivse tagasiside edastamine pole tihtipeale kõige mugavam ja vastuvõtmine võib olla veel ebamugavam, kuid vahel on vajalik edastada negatiivset tagasiside, aga kuidas seda teha nii, et vabatahtlikul säiliks motivatsioon ja julgus edasi tegutseda. Kuidas edastada negatiivset tagasiside nii et see näiks positiivses võtmes ja edasiviiva tagasisidena. Hea lahendusena toodi välja, et tuleb vältida otsest süüdistamist, kasutades sina- või teie-vormi asemel umbisikulisi väljendeid, nt  selle asemel et öelda:  „Sa tegid vea”, öelda hoopis: „Üks viga on sisse lipsanud”. Loomulikult saab info saaja aru, kellest käib jutt, kuid kui otseselt kellegi poole näpuga ei osutata, siis maandub sõnum pehmemalt. Muidugi on negatiivse tagasiside edastamisel oluline ka jälgida oma kehakeele ja hääletooni kasutamist. Ja konstruktiivne tagasiside on alati parema maiguline kui isiklik rünnak e kriitika.

Valga ringkonna esinaine Mari Mõttus tõstatas olulise teema, kuidas kujundada koostööoskust jaoskondade vahel ja seda ka rakendada igapäevatöös. Seda ikka selleks, et info jõuaks kohale kõigile õigeks ajaks. Mõnikord meediamüra või miski muu tegur võib info tagaplaanile suruda ja saadetud teade ei pruugi õigeks ajaks vajalikele inimestele kohale jõuda. Jõuti järeldusele, et võiks luua Messengeris jaoskonna juhtide grupi või Googles e-posti konto, kuhu hakatakse edastama vajalikku infot jaoskonna juhtidele, kellel on ülesanne see edasi jagada just neile, keda see teade puudutab.

Arutelude käigus selgus ootamatult tõsiasi, et aeg oli otsa lõppemas, ootas lõunasöök ning  seejärel kojuminek. Vabatahtlikud juhid olid õppepäevadest positiivselt meelestatud ning tõid tagasisidena välja, et sellised kokkusaamised ja arutelud on vajalikud, ja mitte ainult kord aastas vaid tihedamini.

Otepää jaoskonna tegevliige Eve sõnas, et oli erakordselt värskendav astuda välja tavapärasest rutiinist. Näha NKK naisi hoopis teises keskkonnas ja veenduda kui sarnased aga samas kui erinevad me oleme. Üllatav oli instrukor Heili otsus harjumuspärased sõpruskonnad segi lüüa ja panna meid ülesande ette „Saa hakkama ja leia uusi sõpru“. Laupäevahommikune seminar  andis indu ja uusi mõtteid, kuidas tunnustada, kaasa haarata ja edasi minna. Tekitas tunde, et oleme ühtne organisatsioon.

Tõlliste jaoskonna esinaine Ülle Säinas lisas, et kokkusaamine oli vajalik. Arutelud olid aktuaalsed, ainult aega nappis ja kindlasti oleks olnud veel paljustki arutleda.

Valga jaoskonna juhatuse liige Riina sõnas, et koolitus oli õpetlik, sai teada enda jaoks palju uut ja olulist infot. Meeldis korraldaja poolt sujuv organiseerimine.

Üldise tagasisidena toodi välja, et seltskond oli mõnus, toit oli hea ja jäädakse ootama uut sellelaadset motivatsiooniüritust.

Lõpetuseks tsiteerin üht motot, mis on siinkohal igati paslik esitada: „Ülesanne sinu ees pole iial nii suur, kui vägi sinu taga!“ edastab sõnumi, et perekond, lähedased, sõbrad ja head tuttavad loovad tahtekindluse ja jõu edasipürgimiseks ning teadmise, et nad on alati olemas.

Suur aitäh korraldajatele ja osalejatele, ning uute kohtumisteni uuel aastal!