Naiskodukaitse Lääne ringkonna esinaise kõne ringkonna 89. sünnipäeval

Mul on suur au ja ühtlasi ka kergendus, seista sellise auditooriumi ees viimast korda, sest minu kolm korda kolm, kokku üheksa valitsusaastat saavad peagi läbi ja järgmisel aastal seisab siin juba hoopis teine inimene. Uute mõtete ja võimalik, et ka traditsioonidega. Minu teekond on olnud pikk ja mitmekülgne, mis algas juba eelmisest sajandist- aastast 1996.

Ma tänan neid uskumatult toredaid inimesi, kes on saatnud mind sel pikal ja huvitaval teel. Oleme koos õppeklassi pinki nühkinud ja pataljoni formeerinud, kellega päikeselõõsas ja vihmas paraadirivis seisnud, kellega metsas ja merel reaalselt inimesi otsinud, kellega suurõppuse "Orkaan" eetriväliseid olukordi tekitanud. Mõni neist jääb pikaks ajaks meelde.

Meie motos on väljend "Isamaaline kasvatus", sõnakõlks, millesse pikalt ei süvene, kuni...

Lääne Ringkond on koos kohaliku harrastusteatriga mitmel aastal Haapsalu raudteejaamas elustanud nii märtsi-, kui juuniküüditamise õudusi. Siinkohal meenub, et etenduses osalesid ka põhikoolilapsed ja olles täiega sisse elanud oma rolli selles hirmsas ajas, jätkus neil hiljem nii palju küsimusi, et minul said vastused otsa. Ükski kuiv ajalootund ei suuda lapses äratada sellist uudishimu, kui ta ise ei ole osa sellest. Arvan, et vähemalt nende laste ees, olen oma kohuse täitnud.

Naiskodukaitsesse on koondunud erineva vanuse, hariduse ja eluvaldkondadesse kuuluvaid naisi. Lugusid sellest, mis põhjusel üks või teine, on meie kogukonda sattunud, on jutustatud pikkadel retkedel, telklaagrites, kaevikutes või supikatla ümber.

Kallid naised, Teie seas ei ole ühtegi halli, hargipäevast või igavat inimest. Igaühel teist on ainult talle omane kiiks küljes ja seda heas mõttes. Ei ole sellist ala, millega naised hakkama ei saaks. Olgu selleks noorte kantseldamine, ajaloo säilitamine, laskmine, side-ja staabitöö, meditsiin ja mida kõike veel tsiviilis. Selles reas, kõige tähtsam, on kindlasti toitlustamine. Ainuke töö, mis toidab ja tühi kott püsti ei seisa. Väga hea tunne oli viimasel "Sügistormil" kuulata meeste vestlust. Üks keeldus kategooriliselt pannkookidest, mis pidid supi kõrval magustoiduks olema, põhjendades öeldut sellega, et supi kõrvale, kus lusikas püsti sees seisab, lihtsalt kook enam ei mahu. Sellele vastas Ivar Lepp suht neutraalse hääle ja õlakehitusega, et tavaline Lääne naiste supp ja sõi kooki edasi.

Nädalake enne seda, kui Pärnuaa maleva mehed (kummardus Mehis Bornile) korraldasid meie naistele "Ellujäämiskursuse" Tootsi turbarabas ja meid gruppidesse jagati ning anti igale pundile kaasa ka üks noormees, kes siis "vanuinimesi" üle kraavide ja raiesmike aitaks. Meie grupi poiss oli kümnenda klassi õpilane, Joosep ja tema üllatus oli tõeliselt suur, kui teise päeva õhtul, peale 24-25 tunnist nälgimist, sai lõkkel imemaitsev õhtusöök tehtud ja tema esimest korda elus, metsas sooja toitu sai. Eesti inimene, pisut puine ja kinnine, on üsna napi sõnaline oma tänu avaldamises, nii sõnas, kui kirjas. Seda enam kaalu on sellistel lihtsalt pillatud tänusõnades.

Oma teekonna algust meenutades, mäletan, et meid oli viie-kuuekümne ringis ja kaks jaoskonda- Risti ja Hiiumaa. Siis tekkis Haapsalu ja Risti kadus. Kümme aastat varjusurma ja Risti tekkis taas, lisaks veel Lääne-Nigula, mis küll võrsus välja hiigelsuurest Haapsalu jaoskonnast ja Lõuna-Läänemaa, mis ajas oma juured täiesti tundmatusse paika. Seega 5 jaoskonda ja veidi üle 200 liikme. Ei saa märkimata jätta, et esimese Eesti, neljakümnendal aastal, just enne organisatsiooni likvideerimist, siis oli Läänemaal 40  jaoskonda ja liikmeid 2000. Tõsi, maakonna piirid olid ka mastaapsemad.

Tänapäeval, kus naistele võimalikke väljakutseid on kordades rohkem, kahtlen, kas sellist arvu enam näeb. Ma tahaksin väga loota, et kõike seda, mida oleme õppinud äärmuslikeks olukordadeks, ei lähe kunagi reaalselt vaja. Ma tahaks loota, et meie noored naised ja mehed, ei peaks enam massiliselt piiri taha tööle minema, et oma peret toita. Ma tahaks loota, et me kunagi ei näe sõda ja ka see ei pea paika, et peale meid tulgu või veeuputus, sest siis upuksid ju meie lapsed ja nende lapsed.

Ja nüüd, kallid meie maleva mehed! Ei ole ma Teid ükski eelnev aasta ära unustanud, ei unusta nüüdki. Me täname Teid väga selle eest, et olete toetanud alati meie ettevõtmisi. Olnud abiks nõu ja jõuga, aga kõige enam selle eest, et olete kohelnud meid võrdsetena. See näitab, et Teil on ikka meid vaja ja tedke, et ükski lahing, ei saa olla edukas ilma tugeva tagalata. Kui väsinud sõdur naaseb lahinguväljalt, olgu selleks siis mängusõda või õppus, vajab ta lohutust, ta on näljane, kurnatud ja haavatud, olgu neneks vaid villid. Me lubame, et söödame Teil kõhud täis, seome teie haavad, hoiame kätt ja oleme maailma parimad kuulajad, kui südant on vaja puistata.

Ja veel tahaksin tänada oma tehnikumiaegset sõjalise õpetajat kapten Vjatseslav Issajevit Ta oli tegelikult täitsa Eesti mees, ainult õppetöö oli kõik vene keeles. Brizjagat mäletan tänaseni. kahjuks suri ta enne, kui mul oleks talle midagi ette olnud näidata.

Lõpetuseks. Ma olen väga õnnelik, et olen saanud rinnuni rabas materdada ja ballikeidis Estonia parketil tantsida.