Naiskodukaitse Jõgeva ringkonna käsitööpühapäev

Üsna uue organisatsiooni liikmena ei olnud mina varem sellisel üritusel osalenud, kuid teised teadsid rääkida, et varem on need olnud väga toredad koosviibimised, kus igas vanuses naised saavad üheskoos teha midagi käegakatsutavat, samal ajal muljetades ja maailma asju arutades. Kahjuks pole neid vahepeal mõned aastad enam toimunud. Vahepealset aega veidi edasi kerides jõuame 30. oktoobri hommikusse. Kui tavaliselt on pühapäevahommikud rahulikud ja veidi unised, siis sel korral oli Puurmani tõllakuuri teine korrus siginat ja saginat täis nagu päkapikkude töökojas. Kohale tuli u 30 naist – vanemaid ja nooremaid, värskeid liikmeid ja juba staažikaid tegijaid, lastega ja ilma. Kui algul tundus, et valitseb väike kaos ja keegi ei tea täpselt, kuhu istuda või astuda, siis õige pea jagunesid naised viie töötoa vahel, lapsed leidsid omale mängukaaslase ja need, kes hetkel sobivat töötuba ei leidnud, asusid maitsvat kõhutäit ette valmistama.

Kuna ürituse põhiline eesmärk oli, et inimesed saaksid kõik koos midagi teha, palusime ka töötubade läbiviijateks just oma naised. Kaisa-Mai Hütt õpetas tegema värvilisi advendiküünlaid, Katrin Loss juhendas purkidest ja salvrätikutest armsate küünlatopside tegemist, Kersti Kruus andis näpunäiteid, kuidas tikkida kõige ilusamad jõulukaardid, Terje Trei õpetas juurdelõikuse nippe, Tiina Arras avaldas kõige maitsvama sushi saladused, Merlin Naudre ja Marika Hütt juhatasid vägesid kõhutäie valmimisel köögis.

Küünlaid valmistati sel päeval küll vist terve kandikutäis, igaüks sai valida mis värvi ja kujuga küünla endale valab. Kaisa-Mail oli kaasas erineva suuruse ja kujuga karpe, mis said vormiks, kuhu küünlavaha valada. Mõned olid endale kaasa haaranud armsa väikese purgi, kuhu küünalvaha valada. Tänu eelnevalt ettevalmistatud ja vahaga kaetud tahinööridele sujus töö libedalt ning valguse-soojuse andjaid sai meisterdada endale ka mitu. See on hea, sest küünlaid peab kodus alati olema, nii jõuluootuses põletamiseks kui valguse saamiseks, kui elekter juhtub ära minema. 

Jõuluajal põletatakse palju küünlaid. Kõiki ei jõua endale ise valmis teha. Samas poest ostetud ei ole alati silmale ilusad vaadata. Mida siis teha? Naiskodukaitsja teab! Ta pöördub nõu saamiseks Katrini poole, kes laob lauale kuhja ilusaid jõulupiltidega salvrätikuid, klaaspurke, valget värvi ja liimi. Kui algul tundub, et kogu sellest tohuvabohust peaks elavat tuld hoopis eemale hoidma, siis tegelikult selgub, et kui klaaspurgid valgeks värvida ja neile spetsiaalse liimiga salvrätikutest väljalõigatud motiivid peale kleepida, saavad neist väga kaunid küünlatopsid. 

Saabuvate jõulude peale mõeldes oli ka Kersti oma töötoaks sobiva tegevuse valinud. Eelmisel aastal oma jaoskonnas väga populaarseks saanud tikitud jõulukaartide tegemist tasub ju ka teistelegi õpetada. Kõrvaltvaataja oleks ilmselt kahtlustanud, et selle laua materjalid on kokku kogunud harakas – sätendavad paberid ja niidid, nõelad, liimid, käärid ja hunnikus erinevaid jõuluteemalisi pilte. Iga soovija valis välja sobiva lumehelbekese või kuusepuu, meelepärase niidi ning paberi ja jäi ootusärevalt Kersti poole vaatama. Ja siis hakkas pihta nobedate näppude voor! Motiivi järgi torgati paberi sisse augud ja pärast õmmeldi need kõik mustri järgi sädeleva niidiga läbi, tulemuseks väga armsad isetehtud jõulukaardid.

Lisaks kodu kaunistamisele on jõulude eel veel üks suur katsumus – erinevateks jõulupidudeks tuleb leida sobivad riietused. Kui sa ostad endale poest kleidi, mis on ülevalt paras ja alt suur, siis mida sa teed? Naiskodukaitsja istub Terjega rahulikult laua taha ja kuulab asjalikke nõuandeid, kuidas endale kleit täpselt sobivaks õmmelda. Sealjuures teeb ta usinalt märkmeid, küsib täpsustavaid küsimusi ja jätab kõik meelde. Ning kui veab ja aega jätkub, siis jagab Terje veel erinevaid õmblusnippe, et igaüks saaks järgmisel aastal endale võib-olla juba ise peokleidi õmmelda.

Igas seltskonnas on alati keegi, kellele käsitöö eriti huvi ei paku. Samas ei ole ma mitte kunagi kohanud inimest, kes süüa ei tahaks. Seepärast valmistaski Tiina ette tegevuse, mis täidab ka kõhtu. Et pakkuda inimestele natuke erilisemat kogemust oli laud kaetud norilehtede, riisi, wasabi, marineeritud ingveri ja veel palju hea-paremaga (lõhe, kurk, krabi, avokaado jne). Ka need, kellele need asjad esmapilgul võõrad ja kahtlaselt mittesöödavad tundusid, õppisid Tiina seletuste põhjal kiiresti keerama enda valitud sisuga sushirulle. Selleks, et saada ise teada, kuidas see huvitav Jaapani roog maitseb, kaeti laud ning ühiselt tutvuti protseduuridega, kuid neid musti rulle siis ikkagi süüakse. 

Pikk ja teguderohke päev väsitab ära ja teeb kere heledaks. Seepärast oli eriti tore, et Marika oli kaasa võtnud enda valmistatud spetsiaalselt praadimiseks mõeldud kitsejuustu, kitsepiima kooremaiust ja soolakat karamelli. Nokitsemise vahepeale sai uusi tooteid degusteerida. Iga naiskodukaitsja teab aga, et niisama näksimine ei ole ikka õige kõhutäis. Merlin teab ka, lisaks oskab ta valmistada maitsvat ahjuliha ja kõrvale veel kartuleid ning juurikaid. See, et saime süüa kodumaiseid juurvilju, juua kõrvale kodust mahla ning näksida veel head-paremat, oli samuti tänu meie oma naistele, kes olid keldritest väikese moonakoti kaasa haaranud. 

Nii tore oli vaadata, kuidas see, et naisel on laps või isegi mitu, ei takista teda tulema kodust välja ja tegema endale meelepäraseid tegevusi. Meie naiskodukaitsjad saavad imetlusväärselt hästi ühel üritusel korraga hakkama nii oma kaasavõetud lastele tegevuse pakkumise, ise meisterdamise ja jutuajamisega. Suuremad lapsed võtsid rõõmuga osa erinevatest töötubadest, väiksemad mängisid ja kes vajas natuke rahulikumat aega, sai Naiskodukaitse-teemalisi pilte värvida.

Korraks seisatades ja seda siginat-saginat vaadates sain aru, et kui panna ühte tuppa 30 naiskodukaitsjat ja nende kümmekond last, pakkuda neile välja mõned erinevad tegevused, siis ei ole see mingi kaos vaid loomulik mõnus kulgemine, kus igaüks leiab omale koha ja saab end hästi tunda. Isegi kui kõikidest töötubadest ei jõudnud osa võtta, siis oli sellegipoolest tore teisi näha, nendega muljeid vahetada ja veeta üks tore päev oma kaaslastega hubases toas. Ka hiljem jäi osalejatega vestlustest kõlama mõte, et sellised üritused on omavahelise tutvumise ja suhtlemise mõttes väga vajalikud ja oodatud. See on tore, sest aastaks 2017 on uus sarnane üritus juba planeeritud ning ees ootavad uued meisterdamised, uued jutud, uued maitsed ja loodetavasti lisaks vanadele olijatele ka uued liikmed, kes kampa löövad.