Muljeid patrullvõistluselt Must Kotkas 2021

Võistlus ise koosnes 14-st kontrollpunktist ning suurem osa teekonnast läbiti kanuudega mööda Võhandu jõge. Ülesanded kontrollpunktides olid seinast seina: oli vaja võtta vastu sünnitus suitsusaunas; päästa kannatanuid suitsu täis majast; tunda ära vanu esemeid; teada, milline ravitaim ravib teatud haiguseid. Mõni ülesanne oli ka väikese kiiksuga: näiteks oli vaja ühes kontrollpunktis joosta gaasimask peas, mäest ülesse ja siis õhupüssist märki lasta.

Tänaseks on võistlusest natuke üle nädala möödas ning paras aeg on teha väike tagasivaade läbi võistlejate silmade ja emotsioonide.

Esimene lahingpaar: Irina Vegner ja Piret Valdmaa.

Osalesid võistlusel esimest korda. Irina on varem mõned korrad abilisena kaasa löönud, kuid võistlema polnud varem kippunud, sest polnud õiget paarilist, kellega rajale minna. Seekordne osalemine sai suuresti teoks tänu Piretile, kes ärgitas Irinat kaasa lööma. Mõeldud-tehtud. Naiste eesmärgiks sai võistlus lihtsalt läbida, et saaks kogemusi ja oleks lõbus. Mõlemad tunnistavad, et ülesandeid lahendades püüdsid nad endast anda maksimumi, kuid samas ei unustanud nad ka naeru ja nalja. Tervet nende teekonda saatis hea tuju. Üks natuke naljakas juhtum oli naistel ka: ühest punktist uuesti teele asudes oleks nende kanuu peaaegu ümber läinud. Nimelt oli Irina kanuusse ronides liiga tormakas ja libises ning sulpsas poolenisti vette

Ühes punktis pidi Piret võitlema natuke oma sisemiste hirmudega, et ülesanne ära teha ning ta sai hakkama. Ta suutis ennast kokku võtta ja mitte oma hirmudele mõelda, vaid keskendus ülesande täitmisele. Irina sõnul oli kõige raskem pikka ja kilomeetrite pikkune sõudmine kahe kontrollpunkti vahel , kus pidi koguaeg manööverdama ja sõudma – see oleks neid peaaegu murdnud. Sellel lõigul vaikiti pikalt, siis jälle ohkis kumbki omaette ja koos sajatati käänulist jõge. Aga mis kõige tähtsam – kordagi ei vingutud üksteise kallal ning Irinal sõnul ongi see vast üks nende edu saladus, et nad uskusid üksteisesse ja sellesse, et koos saavad nad hakkama. Ja nad saidki – nad saavutasid üldarvestuses 16 lahingpaari seas 4.-6. koha. See tulemus andis naistele motivatsiooni teinekordki koos võistlema minna.

Teine lahingpaar: Inga Vutt ja Janika Koitla.

Inga ja Janika osalesid Mustal Kotkal teist korda. Emotsioonid peale võistlust olid naistel head. Nende jaoks olid kõik kontrollpunktid põnevad ja kohati ka üllatavad. Mõlemal naisel puudusid varasemad kogemused sünnituse vastuvõtmisega või siis kannatanu päästmisega suitsu täis hoonest. Nii mõneski punktis olid lahendused lihtsad ja loogilised. Näiteks side ülesanne, kus tuli saata sõnum staabi ülemale. Ette oli antud kaks raadiosaatjat, üks vändaga saatja ning üks saunalaval magav tegelane. Naised proovisid alguses ülesannet täita etteantud vahendite abil, kui järsku tuli neil mõte abi küsida saunatajalt. Saunataja oli lahkelt nõus nende sõnumi staabi ülemale edasi viima. Selle ülesande lahendamise õppetunniks oli see, et küsija suu pihta ei lööda. Samuti meeldis naistele takistusrada ja ka ravimtaimede tundmise kontrollpunkt.

Patrullvõistluse läbimine andis ka Ingale ja Janikale motivatsiooni järgmisel aastal taas osaleda. Igal juhul lisasid nad patrullvõistluse oma traditsioonide nimekirja.

Kolmas lahingpaar: Maarja Paekivi ja Kaisa Hallap.

Maarja on antud seltskonnas Musta Kotka veteran – selleaastane võistlus oli tema jaoks juba kuues (kolm korda on seoses laste sünniga vahele jäänud). Algselt oli plaan patrullvõistlusel osaleda koos kaitseliitlasest abikaasaga, kuid viimasel hetkel selgus, et abikaasa ei saa siiski osaleda ja nii tuli kiirelt leida uur paariline. Uue paarilise leidis ta samuti kaitseliitlaste hulgast: alles eelmisel aastal kaitseliiduga liitunud Kaisa Hallap`i.

Kuna Maarja on mitmeid kordi varem juba Mustal Kotkal osalenud, siis oli tal üldjoontes teada, mida oodata. Õnneks oli ka tema jaoks uusi ja huvitavaid ülesandeid: sünnituse vastuvõtmine, suitsu täis ruumist kannatanu välja toomine ja pinnalt päästmine. Neid asju pole varem Mustal Kotkal olnud. Uus ja huvitav asi oli ka võistluse läbimise viis: kanuudega. Eelnevatel kordadel kui Maarja osales, tehti seda jalgsi ja ühel korral ka ratastel. Ülesannetest pidas Maarja kõige põnevamaks esimest, luureülesannet. Kui vaadata kõiki kontrollpunkte, siis tõdes ta, et eelistaks rohkem füüsilisi ülesandeid.

Kaisa kuulis patrullvõistlusest suhteliselt viimasel minutil, aga kuna talle meeldivad väljakutsed, siis otsustas tulla. Oma otsust ta ei kahetse ja usub, et osaleb ka edaspidi. Eriti põnev oli tema jaoks võistluse läbimine kanuudega kuna ta polnud varem kunagi kanuuga sõitnud.

Naistel oli ka üks väike vahejuhtum, mis oli Maarja sõnul nende jaoks kogu võistluse kõige naljakam, kuid samas ka vägevaim kogemus. „Olin just hõiskand, et saime kärestikust kuivalt üle kui järsku läks kanuu vastu kivi ja käis kummuli. Nägin silmanurgast kuidas meedik vette jooksis ning meile vastu ujus. Meediku abiline naeris ja ütles, et ta siis ujub mõladele järgi. Nii vähe oligi vaja, et meedikuid märjaks saada,“ meenutas Maarja.

Maarja sõnul tema ja Kaisa koostöö klappis hästi ning pole välistatud, et koos osaletakse ka järgmisel korral.

Neljas lahingpaar: Kersti ja Ülar Kõrge.

Põlva ringkonna esinaisel Kersti Kõrgel ja tema naiskodukaitse toetajaliikmest abikaasa Ülaril oli seekordne võistlus juba teine. Mõlemad osalesid ka eelmisel aastal, kuid erinevates arvestustes: Kersti võistles kaitseliidu  ja Ülar tsivilistide arvestuses. Sel aastal otsustati välja tulla lahingpaarina kaitseliidu arvestuses.

Selleaastane võistlus meeldis neile mõlemale rohkem kui eelmisel aasta oma. „Võistlus ise oli võrreldes eelmise aastaga palju paremini korraldatud, kohati jäi tunne, et oleme üksinda jõel ja punktides. Meeldiv oli, et kõik võistlejad ja korraldajad olid abivalmis ja positiivsed sellel raskel teel.“

Nii nagu Maarja, tõi ka Kersti kõige põnevama ülesandena välja luureülesande. „Luureülesanne tundus hästi põnev, viimati sai öises metsas luurekat mängitud 1978. aasta jaanipäeva paiku,“ tõdes ta.

Võistluspäev oli pikk ja füüsiliselt raske ning Kersti sõnul väsisid nende vaim ja füüsis peale 11.-ndat punkti. Tal oli hirm, et magama jäädes võib kanuust välja kukkuda. Parim viis väsimusest võitu saada, oli üles võtta lauluviis ning see aitaski neid Ülariga lõpuks finišini.

Kersti ja Ülar kinnitasid koos, et vanus pole oluline, ka 55+ on tegijad omas kategoorias. „Must Kotkas oli paras väljakutse parimas keskeas võitluspaarile,“ sõnas Kersti.

Lõpetuseks sõnas Kersti: „ Nagu elus, nii ka lahingpaarina olime head, tülli ei suutnud minna ja teineteist ära ei tüüdanud. Käsikäes läbi pimeda metsa liikudes tunned, et elu on ilus ja inimene, kelle kõrval oled, on täpselt see õige.“

Minul endal oli au olla ühe lahingpaari esindaja ja pean ütlema, et võtan mütsi maha nende naiste ees, kes selle võistluse läbi tegid. See ei olnud mitte kerge. Kardan, et ma ise pole veel kaugeltki vaimselt ega ka füüsiliselt valmis sellist väljakutset vastu võtma, kuigi….mis seal salata, väike tahtmine juba on tekkimas. Kes teab, terve aasta on ees ja äkki olen järgmisel aastal ka ise võistlejate hulgas.

Igal juhul oli põnev, kuid samas aukartustäratav kõrvalt vaadata, kuidas võistlejad neile antud ülesandeid lahendasid ja püüdsid endast igas punktis maksimumi anda. Mina omalt poolt püüdsin neid igati ergutada ja motiveerida, vahet polnud, kas tegemist oli minu lahingpaariga või kellegi teisega, sest  kohati ei saanud arugi, et tegemist on võistlusega, sest kõik aitasid üksteist kui oli vaja.

Sellised on siis nelja lahingpaari ja ühe esindaja tagasivaated ja emotsioonid toimunud patrullvõistlusele Must Kotkas 2021. Loodetavasti annavad nende kogemused ja emotsioonid julgust ka teistele ning järgmisel aastal näeme juba palju rohkem naiskodukaitse lahingpaare võistluse stardiprotokollis.