Minu jaoks oli tegu esimakordse osalemisega. Kuigi huvi oli olnud juba varasemalt, siis erinevatel põhjustel polnud ma koormusmatkale siiski jõudnud. Kokkuvõtvalt: ootused tulemuse suhtes olid suuremad kui tegelikkus lubas, kuid positiivne emotsioon võidutseb pärast matka lõppemist endiselt. Korraldajad olid teinud tubli töö, kõik oli kenasti läbi mõeldud. See, et kõik kõigega lõpuni rahul pole, on meie erineva loomuse tõttu paratamatus ning sellest ei tasu end morjendada lasta. |
Otsus end matkale lubada tuli suhteliselt lihtsalt, kuigi enne asja korralikult läbi mõtlesin. Meie Tallinna meeskond koosnes kolmest algajast ja ühest veteranosalejast, kel oli kanda vastutusrikas roll meid õpetada ning suunata. Kuigi enne matka toimumist üritasime samuti lühikese aja jooksul endasse imeda võimalikult palju teadmisi, siis kogesime, et rajal tuleb üllatusi ette kuhjaga.
Ning siis, ootusärevus hinges, asusime Ida- Virumaa poole teele. Seal pandi meid kohe täpsust laskma ning see tekitas juba tõelise võistluse tunde. Pakkisime veelkord varustust ümber ning sõime kõik koos õhtust, samal ajal korraldajatepoolseid juhiseid oodates. Usun, et rajale me ebavajalikke asju kaasa ei võtnud, kuigi kõike kottides olevat siiski ei kasutanud. Näiteks magamiskottidele polnud aega otstarvet leida, kuna olime terve aja pidevas liikumises. |
Lõpuks - öösel kl 01:40 - oli meie kord rajale asuda. Oli pime, tähed särasid ja vaatepilt oli võimas: hoopis midagi muud, kui linnas taevasse vaadata! Lisaks sirasid ka meie pealambid.
Kohe alguses, hommiku lähenedes, tuli punkti leidmiseks soos mütata ja see oli parasjagu tähelepanu koondamist nõudev ülesanne, et mitte põlvini vette kukkuda. Higimull oli otsa ees seal, kott seljas ja relv kaelas, mätastel hüpeldes. Aga mulle meeldis! Just seetõttu, et ei olnud aega mõelda valutavatele õlgadele ja sellele raskusele, mis seljas oli.
Kõige külmem aeg oli päikesetõusu ajal ja see kestis päris pikalt (vähemalt nii meile tundus). Midagi hullu ei olnud, aga ootasime seda hetke, mil soojus keha üle võtab. Ilmaga vedas meil terve võistluse ajal väga! Ma ei kujuta ette, kui kiiresti oleks motivatsioon kadunud vihmas ja külmas marssides...
Punkte oli kokku 20 ja lahendada tulnud ülesanded olid väga erinevad, alustades vanaaegsete kodumasinate kokkupanemisest sõjaväeliste tingmärkide ning relvade tundmiseni välja. Ühest küljest tore vaheldus, kuid teisalt oli asju, millele ei olekski saanud vastust teada, kui sa ei olnud vastava ajastuga kokku puutunud. Igal juhul kogu komoptt kokku tõi kenasti välja puudujäägid ning andis mõtlemisainet sellele, millele tulevikus keskenduda. | ||
Loodus oli väga mitmekesine - saime mütata soos, ronida mägisel metsaalal, marssida lõputuna näivatel killustikuväljadel, ületada erinevatel viisidel veekogusid jne. Kõige hullemad olid killustikualad, kus jalad said korralikult põrutada, kuna sõdurisaapa sees pehmendust või vedrustust pole.
Kokkuvõtvalt läbis meie võistkond u 63 km, kulus meil selleks u 21-22h. Ega kiiremini olekski saanud, kuna ajakava on ette antud ja uude punkti pead jõudma ajakavale vastavalt. Samas lühemalt oleks küll võimalik olnud, kuid valisime mugavama ja ennast säästvama tee, mis oli kindlasti igati õige otsus.
Minu arvamus on, et koormusmatk on midagi, mis tuleb ise läbi teha. Lähen ilmselt isegi uuesti, kuigi saladuskatte all öeldes tuli vahepeal marssides korraks! tüdimuse tunne. Mul on hea meel, et me ei olnud rajal kaks ööd nagu algselt arvasime. Korraldusliku poole pealt ei nuriseks ma millegi üle - kõik liikus rajal nii nagu pidi, lõpujooks oli väga lahedasti lahendatud ning enese kasimise ja ööbimistingimused finisheerumise järel oli head. Oli punkte, milles me hindamisega võibolla 100% rahule ei jäänud, kuid tagantjärele mõeldes see mind ei häiri - teinekord teen hoopis ise paremini ja olen targem! Eks esimene kord ongi pigem õppimiseks. | ||
Üks oluline märkus - kondid hiljem väga haiged ei olnudki! Juba mõne päevaga hakkas kangus üle minema, aga eks see sõltub ka inimesest. Veidi rohkem läks mul aega, et põrutada saanud jalalabad normaalse tunde tagasi saaks, ja õlad vajasid pärast matka ikka korralikku massaa¾i. Kõik see aga on tugevale kangele Eesti naisele talutav ning ei takista uuesti võistlustulle asumist! Kui keegi kahtleb, kas järgmisel korral panna oma nimi ringkonna esindamisel kirja, siis pole vaja kahelda, pigem tegutseda. Kui vaja abi või nõu, siis aitavad kindlasti need, kes juba osalenud ning Maret, kes meilegi kõik vajamineva välja võlus. Suur tänu!
Tahan öelda veel suur-suur aitäh võistluskaaslastele Vellile, Pillele, Karolinile ning ka Merilyle, kes meie eest vapralt hoolitses. Järgmiste kordadeni! |
Naiskodukaitse tegevus
Väljaõpe, Tegevusvaldkonnad, Mentorlus, Tegevusplaan, Eelmised sündmused, Sündmuste arhiiv, "Ole valmis!" äpp
Tutvustus
Väärtused, Struktuur, Põhikiri, Sümboolika, Võsu õppe- ja puhkekeskus
Ajalugu
Enne II maailmasõda, Taasloomine, Virtuaalne muuseum, Naiskodukaitse juhid ajaloos, Aastaraamatud
Ringkonnad
Alutaguse, Harju, Jõgeva, Järva, Lääne, Põlva, Pärnumaa, Rapla, Saaremaa, Sakala, Tallinn, Tartu, Valga, Viru, Võrumaa
Astu liikmeks
Võta ühendust oma elukohajärgse ringkonna esinaise või instruktoriga, kontaktid leiad ringkondade alt. Loe liikmeks astumisest veel edasi..
Meie, naised
Sissejuhatus, Keskjuhatus, Persoonilood, Kõne Isamaale