Mul õnnestus olla „Märtini“ kaardilugeja…

Sõit Tapale toimus kolonnis seni kuni pöörati kruusa-liivateele, pärast paarikümmend meetrit oli selge, et iga sõiduvahend vastutab ise õige teeotsa leidmise ja orienteerumise eest. Mina juhtusin olema „Märtini“ kaardilugeja, nähes vaid 1 meetri autost kaugemale, lootsin salamisi, et teised rallijad ei eksi teega ega kihuta meile vastu. Vahelduva eduga hõikasin rallipiloodile, et kurv vasakule teise käiguga ja kurv paremale kolmanda käiguga. Kohale jõudes võisime oma sinisele autole maastikule sobiva maskeeringu tegemata jätta.

Ööhämaruses sättisime paika elukoha ja selle vahetusse lähedusse töökoha. Unele suigutas kokkasid generaatori unelev mürin.

Hommik algab alati kokkadele varakult. Kui puder ja võileivad söödud valmistusid mehed metsa minema. Enne lõunasöögi valmistamist võitlesime sääskedega, keda oli tõsiselt palju, ilmselt ei käi just palju elusolendeid neil külas. Hiljem selgus, et mehed olid kõik sääsed meie vastutusele jätnud, seda suurem oli „lemmikloomade“ rõõm, kui mehed lõpuks lõunale tulid. Pärast õhtuseid makarone läksid kaitseliitlased uuesti metsa ja meie õhtused toimetused said tehtud laskemürina saatel.

Pühapäev algas halvasti, ärkasime vist vale jalaga voodist, mida meil õigupoolest ei olnudki – lebolt on raske astuda maha, pigem veeresime maha ilmselt vale küljega. Sel päeval ei sujunud meie köögis askeldused. Mina mõistsin, et köök ei ole ikka minu jaoks, kuigi sel nädalavahetusel usaldati peale hakkimise mulle ka vahustamised ja segamised.

Terve nädalavahetuse tekitati ka kokkadele lahingstressi. Mina murdusin lahingstressis alles koju jõudes, sest ühtäkki avastasin end Tartus ilma dokumentideta, rahata, võtmeteta ja mis kõige hullem ilma õpilaste parandamata töödeta. Aga võib-olla oli ka see kadumistrikk osa suurest lahingustressi tekitamisplaanist…