Mitmenäoline Ida-Virumaa kostitas Sakala naisi mõnusate muljetega

Meeleolukas retk sai pärast mõningaid viperusi alguse 29. septembri pärastlõunal Sakala malevast. Esimene peatuspaik oli Iisaku vaatetorn, kust julgemad ronijad said heita päikeseloojangus esimese pilgu avarale Ida-Virumaale. Meie peatuspaigaks oli Alutaguse malev Jõhvis.

Pärast sisseseadmist ja õhtusööki ei saanud jätta kasutamata juhust jalutada Jõhvi kaunil promenaadil, mängida kontserdimaja hoovis pille ning koguneda ühispildile teatri- ja filmiguru Kaljo Kiisa monumendi juurde. Kui meie reisijuht Kai palus vene keeli kohalikel noortel meist pilt teha, sai ta rõõmsa nõusoleku puhtas eesti keeles – see oli meile tore üllatus!

Laupäeva hommikul tegime kõigepealt jalutuskäigu Toila Oru pargis. Sahistasime esimestes sügislehtedes ja nautisime kaunilt korrastatud parki. Pikema tiiru tegijad said krae vahele ka vihmasahmaka. Seejärel keerasime ninad Sillamäe poole, et uudistada sealset luksuslikku kultuurikeskust ja selle keldrikorrusel olevat varjendit. Väljapanek oli omapärane tagasiretk nõukogude aega koos koolivormide, punase kirjanduse ja kõlavate loosungitega.

Vaivara Sinimägede muuseumis jutustas giid huvitavaid ja mõtlemapanevaid lugusid sõjakoledustest. Taas kord kasutasime juhust turnida vaatetorni, kust avanes lummav vaade. 

Pärast lõunapausi ootas meid ees juba Narva. Jalutasime koos giidiga linnas ringi: põikasime sisse raekotta ja Narva Kolledžisse, kulgesime jõe veeres promenaadil (meenutasime viiekroonise tagant tuttavat pilti!) ja lõpuks jõudsime Narva linnusesse.   Linnuses jagus uurimist pikaks ajaks, sest väljapanekud olid põnevad ja harivad. Taas kord ootas seal eest ronijaid üks torn, kust sai linna kogeda samalt tasemelt nagu linnud – kaunis kogemus, tuleb tunnistada! Enne reisiaegsesse staapi, Alutaguse malevasse, sõitmist kogunesime platsi ääres kõrguva suure sõna „Narva” tähtede vahele, et filmida oma tervitus Viljandi jaoskonnale, kes tähistas sel päeval oma sünnipäeval. Meie kaver laulust „Laupäeval isaga” pani nii mõnegi möödakäija kõrvu kikitama.

Malevas ootasid meid Jõhvi jaoskonna naiskodukaitsjad, kes olid uhkete näksivaagnatega laua katnud ja saunagi küdema pannud. Õhtut sisustas ühine meisterdamine ning juhendaja abil valmisid viikingite ruunimärkidega käevõrud. Pika ja tegusa päeva lõpuks oli see üks vahva tegevus! Koos Jõhvi naistega sai räägitud evakuatsioonirühmade tööst, ajaloo uurimisest ning peetud plaane, kuidas ühiselt teinekordki aega veeta.

Pühapäeva hommikul äratasid põõnajaid Kai kuulsate pannkookide hõrgud lõhnad. Eelmisel päeval tornidesse turnimisest kangevõitu jalad said pehmemaks matkatud Saka-Ontika-Toila pankrannikul. Valaste juga meid kahjuks vaatemänguga ei üllatunud, seal polnud veeniregi. „Atraktsioon on pühapäeviti vist suletud,” viskasime omakeskis nalja, kuid ei lasknud tujul sest langeda, seevastu rõõmustas sisemaarotte mäslev meri. 

Kuremäe kloostri ümbruses jalutamine pakkus igale mõtteainet sealse elukorralduse ja põhimõtete kohta. Sai uudistada sootuks teistsugust kultuuri ja arhitektuuri ning kirikus küünalt süüdates paluda kallite eest ja edastada tänusõnu.

Avinurme puiduait üllatas huvitavate toodetega ning väike rongisõit jutuka ja vahva rongijuhi eestvedamisel pakkus palju elevust. Väga innustav ja edumeelne mõtlemine kohalike aktivistide poolt, et pole meile vaja seisvat monumenti, kui juba rong kaugete aegade mälestuseks, siis olgu ikka sõitev rong!

Seejärel aga pöörasime bussinina Viljandimaa poole. Tegus ja muljeterohke nädalalõpp sai selleks korraks läbi. Uuel aastal juba uus sihtkoht!

MULJED REISIKAASLASTELT

Pia-Eve: „Minu meelest oli kogu reis ütlemata tore ja programm väga tihe. Imeilus Jõhvi promenaad tulede säras lausa lummas! Väga huvitav oli giidiga ekskursioon Sinimägede muuseumis ja jalutuskäik lahingupaigas. Narva Kolledži uhke maja üllatas maaaluse võlvkeldri osaga. No ja muidugi tore rongisõit Avinurmes, kus samuti super giid, kes ikka oskas asjad huvitavaks rääkida. Mainimata ei saa jätta ka torne, kuhu ronisime ja millelt avanesid väga ilusad vaated.

Nii-nii tore oli!”

Margit: „Kohe reisi alguses hämmastas mind, kui kiiresti jõuavad naiskodukaitsjad oma plaane ümber teha, asjad pakkida ja olla kohtumispaigas valmis veel enne, kui buss jõuab staabist startida. No selliste naistega ei jää küll ükski riik hätta!

Imeline seltskond: ei ühtki virinat, porinat ega negatiivsust pritsivat kaaslast! Super positiivne ja elurõõmus seltskond!

Hilisõhtune Jõhvi pakkus lummavat vaadet promenaadil ja täitsa muusikakauged inimesed tegid Jõhvi Kontserdimaja juures öise muusikafestivali, no peaaegu festivali. Isegi mõned kohalikud olid ju kuulamas. Kuigi jah, megatugevat aplausi me ära ei teeninud, aga meie hing ja keha jäid kuulduga rahule!

Sillamäe, Sinimäed, Narva – võrratud ja panid meie jalakesed tugevasti proovile. Promenaadid, kindlus – ilusad! Ja ei ole see Narva nii lootusetu midagi. Täitsa ilus linnake meil siin piiri ääres. Mõned meist aga ajasid Narvas terve päev taga seda hääd pontšikulõhna. Aga lõhnataju meil hea, sest päeva lõpuks olid pontšikud meil olemas. Nämma!

Laupäevaõhtune õpituba, snäkilaud ja saun – need olid kui maasikad tordil! Öine kasarmu täitus rahuloleva norinaga. Kai võrratud pannikad! Avinurme puutöökoda võttis pea minu palga, sest olin müüdud puidulõhnale.

Rongsõit mega „kiirusega”, pidi kinni hoidma, et maha ei lendaks. Eriti tagasiteel, kui kiirust arendas üks meie seast.”

Reeli: „Stardipäev oli reede. Ootasime reisikaaslasi, sest tekkis segadus stardiaegadega. Oli elevust ja lõbus 20 minutit. Sõit Jõhvi oli kiirem kui oleks oodanud. Esimene peatus oli Iisaku vaatetorn. Seal oli tore näha, kuidas kohalikud noored looduses istusid. Ei teinud suitsu, ei olnud ka alkoholi näha. Tublid noored!

Jõhvi malevast oli aru saada, et see on vana koolimaja. Uurisin valvurilt ja selgus, et maja oli ostetud vallalt mõne krooni eest nirus seisus. Tublit tööd tehtud hoone taastamisel! 

Toila pargis uurisin hoolega sealseid puid. Suhkrukask tekitas küsimusi – miks ja milline see puu välja näeb? Lossialune veesilm oli kahjuks kuivanud, samuti Valaste juga oli ka kuiv kivisein. 

Narva linnus tuli tuttav ette „Apteeker Melhiori” filmist. Üllatav oli kindluse kemmerg, pole enne näinud, et kindlustes kemmerg ka oli. 

Sillamäe pommivarjendis sai näha ja katsuda Tšernobõli kaitseülikonda. See oli veel õhemast kummist kui mu abikaasa presendist vihmakeep! Õudne, kui nii mõelda... Jõhvi naiskodukaitsjad korraldasid meile viikingiteemalise istumise. Laud oli kaetud, ruunidega käevõrude tegemise töötuba ootamas. Kingiks saadud ruuniga seep. Meid oli oodatud!”