Mis on peakoka lemmiktegevus ehk „Köögivillak“

Katrini meenutused

22. oktoobril kogunesid järjekordsed 24 naiskodukaitsjat, et ammutada põhitõdesid välitoitlustamise kohta.

Arvatavalt on kõik naised kodus süüa teinud, kes suuremale, kes väiksemale seltskonnale. Aga mida peaks arvestama, kui sõita saja kaitseväelasega detsembris nädalaks metsa? Esimese hooga ei osanud seda isegi ette kujutada ja ega päris selget pilti ei saanud ka teooriatundide lõpuks. Ilmselt jõuab päris tõde alles siis kohale, kui asi tegelikkuses läbi teha.

Õnneks oli meil neli väga entusiastlikku lektorit, kes on saba, karvade ja täie hingega toitlustamise juures juba pikemat aega olnud. Saime esialgu karmi ülevaate, millised on hügieeninõuded ja nõuded varustusele, selleks et kõik see seltskond kõhutõvega metsas põõsa alla ei jääks – küll oleks vaenlasel siis lihtne!

Kogu toitlustuse kõige tähtsam asi tundus olevat toitlustaja tervisetõend: ilma selleta ei lase peakokk sind köögipiirdest üle astuda. Tähtsuselt teine on toiduainete õige säilitamine: metsa minnes tuleb alati ette mõelda, millised on ilmastikuolud, millised toiduained kannatavad nädal aega metsas kaasas olla, millised võivad aga palju pahandust põhjustada.

Esimeseks treeningülesandeks saime joonistada paberi peale köögiala metsatingimustes, kus tuleb kõik elemendid põhjalikult läbi mõelda. Jälgima peab, kas kätepesu ja WC on ikka õiges kauguses, kas jagamisliin on loogiliselt paigutatud, kas ratastel toiduladu saab ikka metsa sisse sõita, kas...? Kõike, millega arvestada, oli uskumatult palju. Kiidan meie gruppi! Päris metsa oma joonistustega ei läinud keegi. Küll naised ikka oskavad loogiliselt ja loominguliselt mõelda!...

Põnev oli proovida koostada kuue toidukorraga menüüd, mis oli mõeldud sajale mehele detsembrikuus metsatingimustes, nii et toiduvalmistajateks oli neli naiskodukaitsjat ja tingimuseks oli, et üks ja sama toiduaine ei korduks sama päeva jooksul, et metsa saab kaasa võtta toiduaineid, mida on mõistlik detsembrikuises ilmas kasutada ja et neljakesi jõutaks kõik siiski ära teha. Lihtsamaks tegi menüü koostamise leping Selveriga, kus saab osta juba palju ette valmistatud toitu: salateid, kooritud kartuleid jms. Nelja grupi peale õnnestus koostada neli täiesti erinevat menüüd, kellel suurema, kellel väiksema isevalmistamise osalusega. Ühe grupi naised arvasid entusiastlikult, et jaksavad pühapäeva hommikuks küpsetada sajale näljasele mehele vähemalt 400 pannkooki. Teised jäid enamasti putrude ja pajaroogade juurde.Üllatav oli teada saada, et ette nähtud 6,24 eurot nina peale üheks päevaks võimaldab siiski kokku panna päris mitmekesise menüü – kõigi gruppide puhul teatasid kogenud toitlustajad, et oleme liiga kitsid olnud.

Järgmine ülesanne koostada nimekiri kõikvõimalikest vajaminevatest tarvikutest, mis selle kuue toidukorra ja saja mehe jaoks peaks vaja minema, pani grupid pead kratsima: kui palju on ikkagi vaja kaasa võtta nuge, kausse, nuustikuid, kulpe, erinevaid kandikuid, potte …?

Nimekirjad said väga erinevad ja kokkuvõtteks jäi ikka midagi maha ja metsa jõudnult ei saa neid enam kuskilt asemele võtta... Paneb ikka tõsiselt järele mõtlema. Kummardus peakokkadele, kes sellega päriselt tegelevad!

Toimekas päev lõppes teadmiste kontrolliga Kuldvillaku stiilis, kus erinevad küsimused läbitud päeva kohta andsid erinevaid punkte. Kaotajaks ei jäänud keegi. Aga mis siis ikkagi on peakoka lemmiktegevus? Kas sina tead?

Mariti muljed

28. oktoobril toimus toitlustuse baasväljaõppe praktika.

Laupäeva hommikul ärgates oli hetk, kus mõtlesin, miks küll on laupäeva hommikul kell kuus äratuskellal heliseda vaja, kuid kell seitse Plangus kohal olles polnud küsimust – kolm ägedat instruktorit ja kümme vaprat praktikanti olid põnevil ja teadmisterohkeks päevaks valmis. Hea meeskonnavaim mõjub nagu kange kohv!

Kõigepealt tutvustati päevamenüüd. Plaanis oli kolm toidukorda: hommikusöök (pärmitaignast pannkoogid isetehtud moosiga kreeka jogurtist ja marjadest) ja lõunasöök evakuatsiooniõppusel osalejatele (friikartulid sardellidega ja tomati-kurgi salat) ning lõunasöök sõdurioskuste kursusel osalejatele (keedukartul, kaste, kotletid ja porgandi-ananassisalat). Jaotusime kolmeks grupiks ning iga grupp sai omale instruktori. Süüvisime oma grupi poolt ettevalmistatava toidukorra menüüsse ning vaatasime, kas kõik komponendid on olemas ning kust neid leida.

Meie grupi ülesandeks oli valmistada ette esimene lõunasöök.  Meie praktika suureks eeliseks oli, et see toimus Plangus, mis tähendas, et toit oli hoiustatud külmkappi, kraanist tuli sooja vett ja mõned ettevalmistused sai teha siseruumides. Alustasimegi salatimaterjali pesemise ja hakkimisega, teised grupid tegid vastavalt pannkoogitainast ja koorisid kartuleid, porgandeid ning valmistasid kotletisegu ette.

Naljakas oli, et kuigi kõigil on mingisugune kogemus oma elus toidutegemisel olemas, tekkisid küsimused isegi kurgi ja tomati hakkimisel – mispidi lõigata, kui paksud viilud jms –,  justkui hoiaks nuga esimest korda käes. Kuid vastutus süüa teha mitmekümnele inimesele on suur ning tahaks ju omavalmistatud toiduga kõigile meele järele olla.

Lisaks toiduvalmistamisele, mis on toitlustamise baasväljaõppel iseenesestmõistetav, tundus, et suurem osa tegevusi oli seotud kõige muuga, mis polnud toiduvalmistamine. Kui läksime õue telgi juurde, oli vaja leida koht, kust saaks pikendusjuhtmega telgi alla valgust tuua, seejärel tuli välja otsida vajalikud tarvikud ning need üle pesta ja kuivatada. Kuna ilm oli lörtsine ning maha sadanud lumi polnud ära jõudnud sulada, tuli telgi eest lund koristada, et liikumine oleks ohutu ning tõmmata ümber köögiala eralduslint.

Rääkides ohutusest…  Mina polnud küll selles grupis, kes pannkooke ette valmistas, kuid õpetlik lugu oli see kõigile: nimelt pannkooke telgis katla peal pannil praadides juhtus, et pannil olev õli läks põlema ning leek kerkis telgi laeni. Tänu instruktor Krista kiirele tegutsemisele sai leek pulberkustutiga kiirelt oma lõpu, kuid see tähendas, et oli vaja leida uus pann, sest selle puhtaks küürimine võttis muude tööde kõrval aega päeva lõpuni ning pulberkustuti jälgede (peenikese tolmu) puhastamine kõigilt telgis asuvatelt pindadelt oli omaette töö. Vaatamata sellisele ootamatusele ja kahtlemata pannkoogivalmistajate suurele pingele olid pannkoogid hommikusöögi ajaks kenasti valmis. Krista ütles hiljem, et edaspidi on tal kööki minnes esimene asi kontrollida, kus asuvad tulekustutusvahendid ning kas need on töökorras. Samuti näitas pulberkustuti, et köögis oleks palju praktilisem siiski CO2-kustuti, mis ei tekitaks nii palju üleliigset tööd, ning suur abi oleks sarnases olukorras ka tulekustutustekist.

Teooriatunnis rõhutati, et üks olulisemaid tegureid toiduvalmistamise ettevalmistusel on ilmastik. Seda saime tunda igal sammul. Õues olevatest kateldest potte välja tõstes selgus, et sinna sadanud vihmavesi oli ära jäätunud ning need tuli tühjendada ja puhtaks pesta. Samuti oli friikartuleid praadides näha, kuidas tuule suund mõjutab pannil seda, milline osa kartulitest rohkem kuumust vajama hakkab. Maja ja telgi vahet kõndides ning majast pestud ja kuivatatud tarvikuid telki tagasi viies tuli tihti kuulda instruktoritelt meeldetuletust, et tarvikud peavad väga hästi kuivatatud olema. Seega kui olid majas nõud küll ilusasti ära kuivatanud, aga tee peal jõudsid neile mõned vihmatilgad peale sadada, tuli tarvikud uuesti korralikult kuivatada, et neid niiskelt kappi ei pandaks.

Minu jaoks oli üllatav, et toiduväljastamise protsess toimus nii kiirelt, et ei saanud arugi, kui juba kõik sööjad olid oma portsu kätte saanud. Selle eelduseks on kindlasti ka hästi korraldatud väljastusliin, st igal toidu pakkujal oli oma roll ning tarvikud olid õiges järjekorras lauale asetatud. Olime eelnevalt mõõtnud, milline kulbisuurus vastab menüüs toodud grammidele, et saaksime silma järgi toidu taldrikule tõsta. Toitlustuse juures on hästi näha see, kui oluline on, et kõik inimesed, kes on ennast õppusele kirja pannud, seal ka osaleks või teataks aegsasti, kui nad osaleda ei saa. Väga kahju on hiljem vaadata seda toidukogust, mis alles jääb.

Tunnen, et see praktika oli väga huvitav, teoorias räägitu sai praktikas kasutust ning palju oleks veel õppida. Igal juhul on see ka väga hea meeskonnakoolitus, sest igal liikmel on oluline roll ning selleks, et kõik ladusalt toimiks, on vaja, et osatakse üksteist kuulata, aidata ja toetada.

Loodetavasti on värskelt omandatud teadmised hästi mälukettale salvestunud!