Minu tormiline kevad

Sõprus teisest silmapilgust

Kui enamik reservväelasi said veel nädalapäevad kodus veeta, siis minu jaoks algas õppus juba 8. mai varahommikul, kui algas Kevadtormiks ettevalmistav õppepäev. Päev lõppes uue imetoreda suhtega – minu käsutusse anti Kaitseväe maastur GD. Kui teekonnal Tallinnast Jõhvi sõites me alles õppisime teineteist tundma, masin tegi imelikke hääli, ei andnud kaugtulesid kergelt kätte ja ega 20 tundi üleval olnud sohvergi maailma parima autojuhi tiitlit ei väärinud (suutsin auto külgedelt kaks cimic-magnetsilti ära kaotada), siis mida päev edasi, seda suuremateks sõpradeks saime – maastur ei kartnud künkaid ega mülkaid ega midagi. Tolmutontideks saime lõppkokkuvõttes muidugi mõlemad, aga sellise rallipartneriga läheks ikkagi iga kell uuesti maastikule!

Mida see CIMIC siis Kevadtormil tegi

Mis sa seal Kevadtormil tegid - süüa või? küsis keegi. Milline piiratud vaade, naiskodukaitsjal on ju veel palju muidki võimalikke rolle! Siinkohal siis lühiaruanne, mis ma seal metsas tegelikult 3 nädalat tegin. Esimene asi, mis Cimic (tsiviil-sõjalise koostöö) töö juures tore, oligi see, et meie üksuse põhitegevus toimus põhiliselt maastikul – esimestel päevadel maastikuluure aladel, kuhu üksused võib-olla lähevad – tutvumine piirkonnaga, teedeoludega, võimalike ohukohtade kaardistamine.

Siis kui üksus juba kohal, algas mitmepoolne suhtlemine – esmalt õppuse korraldajate, staabiga vajaliku taustinfo saamiseks; siis meile määratud Läti üksusega, et teada nende plaane; maaomanikega – juhul kui kellegi eramaale – olgu siis heinamaale või metsa üksuse masinatega minna – kooskõlastuste saamiseks; ning viimase, aga mitte vähem olulisena – kohaliku elanikkonnaga – informeerimaks, et sõda ei ole nende õuele tulnud, vaid algab õppus Kevadtorm, hoiatamaks ohtude (paugud, suured masinad jms) eest ning leevendamaks võimalikku pahameelt olemasoleva jaotmaterjalidega (raamatud, kommid). Kuna õppuse nö kergete lahingute perioodil asusime Ida-Virumaal, siis tähendas see enamasti venekeelse elanikkonnaga suhtlemist, mis oli omamoodi proovilepanek, aga õnnestus.

Kolmandaks ja kõige tähtsamaks - lahingusituatsioonis kohalolek, jooksvate reaalprobleemidega tegelemine. Näide 1: lätlased  küsisid meilt, kas võivad oma masinate maskeerimiseks metsast oksi võtta, lubasime oksi võtta, aga mitte puid raiuda. Sõitsime vaatlusretkele – ja niipea, kui metsa vahele keerasin, tuli läti võitleja vastu, kirves ühes ja puu teises käes – viskas kohe puu maha, kui mind nägi – sai aru, et midagi valesti tegi… Sai jälle seletatud, mida võib ja mida ei või teha, st et loodusega ikka heaperemehelikult ümber käia. Näide 2 - üksus langes helikopterirünnaku alla ja põgenes heinamaalt, kuhu eelmise päeva lumesajust tingitud niiskuse tõttu jäid maha hulk roopad – silusin need reha ja labidaga lihtsalt ära, ei hakanud kahju üles pildistama ja akti koostama. Mis seal salata, kui ma USA tankide ümberpööramisjälgedega oleks pidanud tegelema, siis oleks labidajõust väheks jäänud. Näide 3 – ühe lahke perenaisega läbirääkimise pidades saime loa tema metsatuka vahele sõita, tingimuseks, et puud jäävad püsti. Hommikune kontrollretk näitas – üks kuuseke on maha sõidetud. Rääkides omanikuga, ei teinud ta sellest suurt numbrit, aga et talle õppusest ikka hea maik suhu ei jääks, jagasime lastele kommi ning andsin perenaisele oma 24 h kuivtoidupaki number viis. Kõik osapooled olid rõõmsad. Üldse jäi mulje, et enamik inimesi on kohutavalt lahked ja vastutulelikud - lihtsalt tuleb luba küsida ehk jälgida elementaarseid viisakusreegleid. Näide 5 - vahekohtunikult saadud vihje peale, et lätlasi on küla vahel nähtud, läheme inimestega rääkima, ega neid ometi algav lahingumöll ei häiri. Saame kodust käte peremehe, kellel lehmad kahel pool teed. Mehel on juba nägu murest murtud, kartes, et kui nüüd paugutama hakatakse, siis hakkavad lehmad kiini jooksma, lõhuvad aia ära või juhtub midagi muud. Otsime üles läti rooduvanema ja anname teada, et seal külatänaval küll lahingupidamine on väga halb mõte. Muretsen pisut, et ega me nüüd oma volitusi ei ületa, sekkudes niimoodi sõjategevusse, aga kuna eelnevalt oleme olnud lätlastele igati head koostööpartnerid, siis lätlased kuulavad meid ja ütlevad, et inimeste kaitsmiseks me ju harjutamegi -  ning tõmbavad rindejoone eemale. Ma ei tea mitu probleemi sellega ennetatud sai - sellest külast lehelugu igatahes ei ilmu.

Neljandaks – õhtune-öine näputöö. Kogu info – maade kooskõlastamine, üksuse liikumine ja paiknemine, tekkinud kahju jms – tuli päeva lõpuks arvutisse sisestada. Seejuures oli hindamatuks abiks Kaitseväe kaardirakendus, mida küll esmalt tuli tundma õppida, aga mis kokkuvõtteks oli ikka suureks abiks ja lihtsustas nii tööd kui võimaldas staabil eri CIMIC-meeskondadelt saadud info kokku koondada.

Viiendaks kuni viieteistkümnendaks - paratamatult on see siin ikkagi nii kokkuvõtlik ja üldine ülevaade, iga päev oli töö erinev, nii õppuse olukordadest, sulle määratu üksuses sõltuv ja ootamatult muutuv. Läbirääkija-kaardilugeja-autojuht-luuraja-andmesisestaja-riisuja-noorsootöötaja rööprähklemise sekka sattus loomulikult ka niisama passimise hetki, aga neid sai isikliku initsiatiivi ülesnäitamisega sisustada ehk et mulle meeldis, et cimicuna sai päris palju ka isiklikku otsustus- ja mõtlemisvõimet kasutada.

Mis mulle meeldis?

-          Tunne, et minu tegevusest oli kasu ja sellest midagi sõltus;

-        Olin kasulik nii endale määratud üksusele, otsides neile välja sobivaid (loe: kooskõlastatud) kohti, kuhu vaenuvägede eest varjuda;

-          Sain kaitsta Eesti loodust, olgu siis pideva kohalolekuga, mis mõjus üksusele teatava kontrolli või järelvalve, et nad ei ole seal üksi ega saa teha, mida pähe tuleb;

-   Seisin reaalselt ka kohalike elanike huvide eest – kas nende maade kasutamise kokkuleppimisel või info korral, et sõjategevus talumehe loomi häirib, üksuse nende piiridest eemale hoidmisel ning vahel lihtsalt infot või midagi muud toredat jagades;

-          Reaalse lahingumöllu keskel olemine, nii eesti kui ka liitlast sõjategevuse jälgimisvõimalus;

-          Sain osaleda nii mitmekülgsel suurõppusel ja näha seda erinevatest vaatepunktidest.

Mida ma õppisin?

- CIMIC-töö argipäeva tundma,

- kaitseväe kaardirakendust kasutama,

- kahjusid registreerima,

- probleeme kohapeal ennetama või lahendama;

- Ida-Viru kauneid kohti ja ägedaid inimesi tundma;

- iseenda kohta - andke mulle vaid labidas ja auto - ja kevadtorm ei ole enam tundmatu väljakutse vaid puhas tegutsemisrõõm!

Minu Kevadtorm numbrites

1 läti jalaväekompanii Eesti metsades ära taltsutatud

10 uut head sõpra leitud

12 meetrit kaarte kiletatud

u 20 last ära kommitatud

30 lahingmasinat oma pilli järgi tantsima pandud

Vähemalt 50 puud päästetud

90 raamatut laiali jagatud (inimestele, keda teavitasime lähenevast õppusest, kelle maid kasutasime + lõpus allesjäänud kohalikele raamatukogudele)

Sadakond hülssi teede pealt, äärest või lahinguväljalt kokku korjatud

Ligi 200 inimesega suheldud

u 500 rööbast tasaseks silutud 

Ligi 3000 km maha sõidetud

Ja - 3 nädalat hiljem – ikka veel Kevadtorm südames ja ootus uute CIMIC-väljakutsete ees :)