Metsa seenele! Auuuu, auuuu !

Juba eelmisel aastal kalapüügipäeval panime paika mõtte, et uue perepäeva võiks seeneretkena korraldada. Selleaastane korraldaja Katrin võttis asja tõsiselt ja hakkasime juba augustis plaane tegema. Seda kõige õigemat kuupäeva oli väga keeruline paika panna, sest tahaks ju valida päeva mis võimalikult paljudele sobiks ja et metsas ikka seeni ka veel leiduks.

Ilm oli sel päeval lihtsalt suurepärane. Hommikul enne minekut helistas mulle veel Katrin ja ütles: “Näed, Jumal ikka hoiab mind!“ „No kuidas siis ainult sind,“ viskasin mina nalja, „meid kõiki ikka!“ „Ei, ei, see on ju minu päev!“ , vastas tema mulle. Tal oli õigus, sest see oligi tema päev. Tema esimene korraldustöö jaoskonna tegemistes ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama.

Metsa jõudes näitasin kohaletulnutele kätte suuna, et seeni võib leida eest, tagant, vasakult ja paremalt ning igaüks sai aega tunnike, et koguda enda ämbrisse-korvi nii palju erinevaid seeni kui võimalik. Kuna tegemist on juba vihmase ja külma oktoobriga, siis mis te arvate milline meie saak oli? Kui arvesse võtta seda, et meie aeg oli limiteeritud ja igal naisel käekõrval vähemalt üks laps kelledest noorim 1 aastane ja vanim 21 aastane, siis oli saak lihtsalt suurepärane. Meie korjeanumatest võis leida ohtralt hõrke lehterkukeseeni, pihuga kollaseid kukeseeni, mõned pilvikud ning üsna ebameeldiva väljanägemise ning nimega seent mida kutsutakse nimega „pihkane liimik“ Pidin tunnistama, et enda seenelkäigu aastate jooksul olen isegi sellise otsa korduvalt sattunud aga ei  osanud arvatagi, et see inetu asi süüa võiks kõlvata. Aga saime teada, et see pidavat olema väga maitsev söögiseen isegi värskelt panile panduna või koos puravikega marineerituna.

Peale metsaskäiku maandusime ühe tuttava metsamoori juures, et lõke üles teha ja väikest piknikku pidada. Laud kattus kiiresti erinevate seeneküpsetistega ning vorstid jõudsid grillile särisema. Samal ajal viis Katrin läbi väikese viktoriini mis hõlmas küsimusi seeneriigist, meie lapsepõlve multifilmidest ning isegi poliitikast. Viktoriini võitjad olid kõik kes kaasa mõtlesid ning meil kõigil oli au ära süüa hiiglaslik seenepitsa mille Katrin veel hommikul küpsetanud oli.

Enne laialiminekut pidasime väikest arutelu mis järgmisel aastal ette võiks võtta. Kuna uue perepäeva korraldaja Nele on ametilt raamatukogutädi (nii nimetati neid vähemalt minu lapsepõlves) siis lootsime, et ehk mõtleb ta välja midagi enda professiooniga seoses. Aga Nele arvas, et tööst vabal ajal tahaks ta ennast raamatutest võimalikult kaugele hoida:) Seda põnevam on oodata kohtumist järgmisel perepäeval!