Meenutusi Pärnumaa ringkonna enesekaitselaagrist

Olen NKK-s alles " roheline" ja liige alles pool aastat. Seega oli laager minu jaoks esimene ja jagan veidi oma muljeid.

Laager toimus Jana maakodus Abja kandis. Koht oli tõesti super ja ülimalt sobiv paik. Treeneriteks olid Margit ja Heino ning lisaks NKK naistele olid osalemas ja harjutamas ka karateklubi Corpore noorsportlased. Meile näidati erinevaid enesekaitse võtteid, mida me üksteise peal praktiseerisime. Ja mis seal salata, mõnikord kiskus asi nii lõbusaks, et treener pidi vilet puhuma ja meid korrale kutsuma. Igatahes naerulihased said ka omajagu trenni. Treener Heino lihvis väsimatult meie haardest vabanemise ja käteväänamise tehnikat ning saime tunda vägagi valulikke punkte ja kohti oma kehal.

Seejärel tegime tutvust relvade ja enesekaitsevahenditega. Margit oli kogu oma arsenali kaasa võtnud, alates rüütlimõõgast ja lõpetades juukselakipudeliga. Valik oli lai ning nõudanded, mida ja kuidas kasutada, samuti nutikad. Igatahes, kui mõõk on koju ununenud, siis mõni muu abivahend ikka kotis leidub ja häda korral aitab.

Programmi kuulus veel vetelpäästeõppus. Päästmis- ja elustamisvõtteid näidati kahe noore karateka peal. Ilmselt ei olnud otstarbekas meid kõiki korraga vette lasta, et uppumist ja päästmist proovida.

Vabal ajal saime järve peal aerupaadi ja kanuuga sõita, ujuda, saunas käia, puu otsast köiega laskuda ja loodust imetleda. “Lauake kata end” brigaadis tegid ennastsalgavat tööd Monika ja Karmen. Kogu aeg oli katla all tuli ning köögis võluti valmis üha uusi ja paremaid roogi. Üllatuse väliköögis küpsetatud pannkookide näol valmistas aga NKK väliköögi eriüksus koosseisus Jaanus ja Ain.

Ilmataat andis meile nii vihma, päikest kui ka äikest. Ja see äike oli tõesti vägev. Nimelt otsustas äikesepilv, et talle see koht täitsa meeldib ja nii ta jäigi edasi-tagasi tiirutama. Kui kõu kärgatas, siis ausalt öeldes maa ja hooned värisesid, muuhulgas ka saunalava, kus me parasjagu istusime. Naabertalu kasele sai pikne pihta ja järele jäi vaid õnnetu turritav tüügas. Meie tulime sellest vee- ja tulemöllust tervetena välja ning tujul langeda ei lasknud.

Pühapäeval sai laager läbi ja rahvas hakkas tasapisi lahkuma. Viimase kolonni esiotsas sõitva Ave bussile oli sappa haagitud väliköök, katlad ja muu kaalukas kraam. Mudasel mäkketõusul hakkas aga järelkäru jonnima ja vastu punnima ning keeldus edasi liikumast. Tee oli kitsas, märg ja roopad kerged tekkima. Ei saanud üle ega ümber, muu nõu enam aidanud ja buss ühendati käru küljest lahti. Kõva trenni pealt tulnud naised ja ainsa mehena lükkamisel abiks olnud Ain lihtsalt tirisid ja lükkasid tõrkuva haagise mäest üles. Hakkama saime!

Suur suur tänu pererahvale, treeneritele ja osalejatele vahva ning õpetliku laagri ja toreda seltskonna eest!