Me ei unusta sind!

Hingeäng on eesti keeles harva käibel sõna. Ometi väljendab see kõige täpsemalt tunnet, mis valdab igat eestlast, kes iga aasta 14. juunil langetab leinas pea, sest meenutab üht hirmsamat genotsiidi eesti rahva kallal. 

Juuniküüditamine vajutas mitme põlvkonna mällu kestva trauma põletusarmi. See ei kustu iial. Seda kogesid nii vanakesed, kes rebiti kaasa kodudest – taludest, mida nende vanemad ja esivanemad olid üles ehitanud põlvkondade kaupa, kodudest, mille noored pered olid alles hiljuti loonud, võrevooditest, kus uinusid süütus rahus alles imikuealised lapsukesed. Saatanlik väesalk veoautodel ei säästnud ei tõbiseid ega lapseootel inimesi. Nende ainus süü oli, et nad kuulusid rahvusse, kes aastal 1918 oli loonud iseseisva Eesti riigi ning olid hiljem seda hoidnud, kasvatanud ja kaitsta soovinud. 

Enesekindel ja arhiiviandmete järgi sügavalt rahvusliku meelsusega Nõmme sobib kurvaks näiteks juuniküüditamise aluste, teostamise ja tagajärgede kohta. Umbes 20 000 elanikuga linnast, mille Nõukogude võim oli juba Tallinnaga liitnud, viidi ühenduse Memento kogutud andmeil 14. juuni öösel inimesi ära rohkem kui 260 aadressilt, kokku umbes 1000 meest, naist ja last. 

Naiskodukaitsjana soovin rääkida paar lugu Nõmme naiste kohta. „Õiglane“ võim ei teinud vahet rahvuste vahel. Küüditati nii eestlannasid kui ka näiteks 64aastane lätlane Liina Zagorsky, kes suri kahe aasta pärast Kirovi oblastis. Tapiga saadeti teele juuditar Julie Bergmann, kes naasis aastal 1956 invaliidina. Nimekirjas olid ja Siberisse saadeti nii ingerlanna Maria Kuttanen kui ka venelanna Maria Levitskaja. 

Erika-Regina Kadaku „süü“ oli abielu Silikaadi tehase ühe osaniku Bruno Kadakuga. Abikaasa oli surnud raskesse vähivormi 5. juunil ja maetud 8. juunil. See ei säästnud tema peret. Lesk küüditati koos 16aastase tütre ja alles 2aastase pojaga. Kuna pereisa oli surnud, haarati tema asemel kaasa lese vana ema Marie Kapsta. Ta suri kurnatusse 1942. Erika-Regina hukkus 1943. Ta langes näljaste huntide ohvriks. 

Eestisse tagasi põgenenud tütar Helge-Elvira arreteeriti 1950 ja saadeti vangirooduga tagasi Siberisse, kust ta vabanes alles 31aastasena 1956. Elu kõige ilusamad aastad jäid elamata. Väikevenna päästis kauge sugulane, kes ta 1946. aastal Eestisse tõi ja lapsendas, et poisikest nime järgi üles ei leitaks.

14. juunil leiti üles kaitseliitlaste naised, tütred ja emad. Leiti ka neid, kelle nime aga on toimikus „kuriteona“ kirjas „Naiskodukaitse“. Nende hulgas oli koos õppurist pojaga küüditatud Maria-Ksenja Jaansoo, Naiskodukaitse Nõmme jaoskonna juhatuse liige. Aga samuti lihtliige Ellen Soone, kes viidi minema kaheaastase ja alla aastase pojakesega. Elleni abikaasa, keda Nõukogude Eesti nukuvalitsus vajas tema juriidiliste teadmiste pärast, vabanes Siberist kümme aasta enne määratu kuriteo sooritanud – Naiskodukaitsesse kuulunud abikaasat. 

Koju tagasi tulnud, leiti eest endise riigi ja endise kodu vaimsed või tegelikud varemed. Jätkati elu maailmas täis valet ja vägivalda. Inimene kohaneb. Kuid paljud, nii paljud ei tulnudki tagasi. 

Traumaga elanud põlvkonnad hakkavad hääbuma. Meil, tänastel nõmmelastel on olnud õnn 1941. aasta 14. juuni õudusi mitte kogeda. Kuid me peame neid mäletama. Peame ka kogu oma hingest, kogu oma südamest ja kogu oma jõust suurendama Eesti kaitsevõimet. Meist vaevalt tuhande kilomeetri kaugusel kolmas aasta kestev sõda näitab, et kurjuse impeeriumis ei ole midagi muutunud. Me ei anna Eestit ära mingi hinna eest!

Lõpetuseks värsiread. Neid võib laulda armastatud helilooja, elu lõpul samuti Nõmmel elanud Raimond Valgre viisil „Pärnu ballaad“. 

Ei seda teadnud ma iial, 

et nõnda võidakse viia, 

et kätel laps, seljal tääk piki rööpaid käib Eestimaa naisi. 

Et nimed panna võib kirja, 

kui pole teinud sa kurja. 

Et lihtsalt eestlane olla on süü, mida heastama Siberis pead. 

Eesti naine, laps ja mees, kes sa langesid teadliku ja tahtliku, kiretult ja kindlalt korraldatud inimvastase kuriteo ohvriks! Me ei unusta Sind.

Loone Ots, Nõmme jsk