Märjamaa naiskodukaitsjad pidasid metsaistutustalguid

„Tore päev, aktiivne puhkus vabas õhus!“, nii  iseloomustas ettevõtmist üks kaasakutsutud naiskodukaitsja meespool. Tegelikkuses oli aga ketaskobestajaga triibuliseks songitud metsalangil parasjagu rassimist nii naistel kui palju tegemist vahel ka püsti jäämisega kaasatulnud viiel lapsel. Tööd sai tublisti tehtud ja päeva lõpus kehakinnituseks võetud kringlilõik maises paremini kui kunagi varem.

Päeva algatuseks selgitas Märt Linnamägi Erametsaseltsist paari sõnaga, miks osalejad on sellisel „sündmuskohal“- lageraieplatsil. Ühel neist paljudest, mis meelehärmi võivad tekitada. Kui küpses metsas avastatakse üraskikahjude kolded, siis tihti on metsaomaniku otsuseks lasta mets maha võtta. Õnneks oli selle metsamaa omaniku plaaniks ka kohe uus kasvama panna ja nii lõid naised käed külge.

Paarikümne osaleja hulgas oli kolm, kes polnud varem metsa istutanud. Paljudele tuli see aga tuttav ette, kuna juba nõukaaja maalastena oli käidud klasside kaupa lähikonnas seda tööd tegemas. Kui isekeskis arutasime, siis ei mäletanud küll keegi enam täpselt, kuskandis see kooliajal maha pandud kuusik olla võiks, aga mõte tundus ikkagi tore.

Saime teada, kuidas käsitseda säravpunast natuke kalanäolist istutustoru ja kuidas kaasaskantavasse pauna mahub päriselt ka korraga ära sadakond kuusetaime. Viskad aga tulevase metsa õlale ja hakkad toimetama. Tegelikult tuleb istutamisel päris täpselt teada, millisel moel noor kuusk on vaja mulda pista ja kinni vajutada, et ta kindlalt kasvama läheks. Vaksapikkused kuusebeebid ei olegi tegelikult nii väga beebid enam, enne mahapistmist on nad istanduses juba paar aastat kasvanud ning istutajate kätte jõuavad nad toreda valget värvi kraega. Selgus, et valge värv on tegelikult vahaga taime külge kinnitatud kaitsevahend, et männikärsakad värskeid tulijaid kohe nahka panema ei kipuks ja potikuuskede puhul väike mullapall, mis taimega kaasas, on justnagu lasteaialapsele kaisumõmm- aitab kohaneda ja hoiab noort puud keskkonnavahetuse suurema stressi eest. Lisaks on kuusekesele mullapalli kaasa pandud ka pisut vajalikke vitamiine. Jääme lootma igatahes parimat, et puukesi ei võtaks umbrohi, põud või metsaloomade ahned mokad ning et tõesti kümnekonna aasta pärast oleks sel kohal uus ja tore sirguv kuusik.

Kui tavaliselt on metsaistutaja päevaseks normiks maasse torgata tuhatkond taime, siis naised päris pikka päeva ette ei võtnud. Siiski, kolmehektarilisest langist pool ära istutada oli päris tubli töö! Ilmataat oli pühapäevaselt parema pale ette keeranud ja boonuseks saadi juurde natuke tarkusi metsakasvatuse koha pealt, koju kaasa mõnusaid tärkavaid ravimtaimi värske tee tarvis ja igaüks oma elamuse kevadisest loodusest. Lapsed pidasid vapralt vastu ja on tore, et nüüd teavad nemadki, kust jõulupuud päriselt tulevad.

Tegelikkuses oli aga suur rõõm üle pika aja näha, olgugi et distantsilt, naeratavaid ja nalja viskavaid „omasid“. Olime kõik tublid, ja kuigi õlale patsutamine ei ole ajastule kohaselt kombeks, siis usun, et mõttes tegime seda ikkagi.