Märjamaa jaoskonna seiklused Ernakesel – sääsed, tuulispask ja rahulolu

Peakorraldajate jaoks algas Ernake 2015 juba eelmisel aastal. Meie jaoks aga veebruaris, kui meile tehti ettepanek Märjamaa jaoskonnaga väljas olla võistluse kohtunikena. Talvel tundusid mai lõpp ja Ernake ikka väga kaugete ja hoomamatutena, aga see ei takistanud naiskodukaitsjatel end kohtunikuks üles andmast. Enamikel naistel puudus täiesti ettekujutus, mida patrullvõistlusel kohtunikuks olemine endast kujutab ja väike värin oli sees küll, aga kirja pandi end ikkagi, sest meie abi oli ju vaja ja küll me koos kõigega hakkama saame, usub Märjamaa jaoskond.

Mida lähemale maikuu tuli, seda ärevamaks meel läks. Mai algul kutsusime Ernakese peakorraldaja Vallo ja Kodutütarde instruktor Liisi Märjamaale külla, et nad meile ikka täpsemalt Ernakesest ja sellest, kuhu me ennast lubanud oleme ning mida me tegema peame, räägiksid. Rääkisidki. Rääkisid pusadest ja ajatabelitest, võimalikest jultunud esindajatest, vahetusjalatsitest, ajatabelitest, kaelakaartidest, öödest, jõest ja paadist, ajatabelitest, ülesannetest, ämblikuvõrgust ning veel ajatabelitest ja muust. Kõik said kõike küsida ning tundus, et oma peas saadi asjad pisut selgemaks küll. Samas tuli nii palju infot juurde, et lõpuks jäi uuesti üle ainult loota, et tuleb lihtsalt õigeks ajaks õigesse kohta minna ja küll siis keegi näpuga näitab ja üle seletab, mida teha on vaja.

Eks ta nii umbes välja kujuneski. Meie suurel Ernakese nädalavahetusel oli igal Märjamaa jaoskonna naiskodukaitsjal peas ainult oma ajatabel, et see kell pean olema Ernakese staabis, siis vaatame mis edasi saab ja läheb põnevaks. Reede õhtu algas võistkondade vastuvõtmisega ja sinna tänna juhatamisega. Laupäeva varahommikul, õigemini öösel anti start ja vaprad tüdrukud kadusid metsa. Ja läkski lahti meie maraton. Nägime vaid neid oma kaaslastest, kes juhtumisi samas kontrollpunktis olid või staabihoovil järgmisesse punkti lipates vastu tulid, või ka neid, kes paaritunnises unehõlmas nohisesid. Tankisime ennast aegajalt Rapla ja Hiie jaoskonna naiste peetud köögis kohvi ja söögiga ning läksime jälle – uus asukoht, uus ülesanne, uued väljakutsed.

Märjamaa jaoskonna liige Maret kirjeldas oma kogemusi järgmiselt:

„Elu esimene kogemus võtta kohtunikuna osa Ernakesest. Tahe oli olla tüdrukutele korraldatud üritusele abiks niipalju kui võimalik. Polnud kahtlustki, kas minna või mitte minna. Metsas sai usinasti sääski sööta, aga see ei seganud kontrollpunktis oma tööd tegemast. Aeg läks kiiresti. Rampväsimus, unepuudus, heaolu tehtust on vast kõige täpsemad sõnad. Kõige suuremat heameelt tundsin tüdrukute julgusest öösel metsas liikuda. Ise ma seda küll ei julgeks. Nende rõõmsatest nägudest ei paistnud kurnatust viimasele lõpujooksulegi minnes. Ja muidugi see väliköögis pakutav toit...mmmmmaitsev.“

Kummalisel kombel ei olnud meie suurimaks vastaseks sel nädalavahetusel mitte üleväsimus ja külm, vaid hoopis sääsed nagu Maretki kirjeldas. Koduaias polnud mai lõpus veel sääski ollagi, mets oli neid aga meie üllatuseks paksult täis. Ilm oli üldiselt hea ja tüdrukute retke soodustav, väikese erandiga laupäeva hilisõhtul, kui tohutu tuulispask ja sellele järgnenud vihmavaling võistlust tabasid. Enamik naiskodukaitsjaid olid sel ajal ka erinevates kontrollpunktides väljas ja peale võistlust kohtudes, oli igaühel oma lugu selle tohutu tuule valinguga seoses rääkida. Kõige äärmuslikumaks läksid lood ilmselt keset lagedat välja asunud toitlustuspunktis, kus kohtunikud rippusid igaüks varikatuse ühe nurga küljes, et peavari minema ei lendaks.  

Enda ekstreemseimaks juhtumiks oli koos teise kohtunikuga öine orienteerumine kottpimedas ilma kaardi ja selge sihita mööda teadmata kursil kulgevat jõeäärt järgmisesse kontrollpunkti ainsa teadmisega, et kui jõgi jääb paremale käele, peame me ühel hetkel Indiasse jõudma. See oli jälle üks neid kordi, kui ma tänasin maailma nutitelefonide eest. Ilmselt oleks me mingil ajal ka lihtsalt jõge järgides sihtkohta jõudnud, aga kuna tegu oli erakordselt pikkade käänakutega jõega, siis oleks meil selleks kõvasti rohkem aega, energiat ja kuivi pükse ning närve kulunud. Teekonda lihtsustas tublisti google map, mille abil sai üllatavalt lihtsalt pimedal jõekaldal vältida vette kukkumist ja hoida sirget sihti. Vahvaid seiku, mida Märjamaa jaoskond veel pikalt saab meenutada, oli teisigi, ilmselt pole ma neist pooli veel kuulnudki:).

Ja kui me siis hommikul peale võistluse lõppu omavahel kohtusime, rõõmsalt ja väsinult hommikuputru sõime ning oma pöörasele 36-le tunnile tagasi vaatasime, olime me iseendaga ilmselt sama rahul, kui need kodutütred, kes just Ernakese läbi tegid. Tunne oli ka selline nagu oleks ise raja läbinud. Ja siis me läksime koju magama, et järgmisel päeval, kes tööle, kes eksamile ja kes kuhu minna. Ise oleme hirmus rahul ja kui kutsutakse, läheme jälle. Aitäh võimalust andmast, Vallo ja Liis!