Märjamaa jaoskond ja muud loomad

Koduloopäev tervitas meid õnneks päikese ja kena ilmaga, mida neil päevil just palju pole. Saime kokku Pärnu maantee ristis ja seega olime kõigile ilusal rannapäeval Pärnu poole sõitjatele põnevaks pilgupüüdjaks oma pika autoderivi, õhupallide ja suure naistehulgaga. Väed koondatud liikusime edasi Eesti esimesse Papagoi keskusesse, mis oli vaatamisväärsus omaette. Papagoi keskus on Konuvere külas üks üsna uus, aga väga perspektiivikas ja suurte unistustega ettevõtmine, sestap olime me enamus seal ka täitsa esimest korda.

Vastu võttis meid piraat Katariina abilistega ning kuna suuri ja väikeseid koduloohuvilisi oli täitsa palju kogunenud, siis tegutsesime kahes grupis. Samal ajal kui pooled meist papagoide imelises maailmas viibisid, said teised meisterdada piraadilippe ja piraadimütse ning värvida papagoide pilte või siis hoopis papagoi viktoriini teha. Papagoide maailmas aga rääkis Katariina lindudest ja konkreetsemalt papagoidest, oma elust, oma lindudest ning näitas papagoi keskuses elavaid linde. Te ei kujuta ettegi, kui mõnus oli hubases ruumis diivanil või pehmel padjal istuda või lihtsalt vaibal pikutada ja nautida enda ümber toimuvat. Sest lisaks piraat Katariinale olid ruumis ka papagoid ja värvulised (meie nüüd muide teame, kuidas neil vahet teha :)), keda me uudistasime ja kes meid uudistasid. Osad neist olid puurides ja teised jälle kõndisid või lendasid vabalt ringi.

Platsis oli ka staarpapagoi Robbie isiklikult, keda te võib-olla teate kui jalgpalli tulemuste ennustajat, uudisteankruks pürgijat või lihtsalt kui tantsu- ja laulumeest. Robbie jälgis meie suurt hulka häbelikult ja sedakorda ei tantsinud ega laulnud, aga Katariina ütles, et küll Robbie kohe muljeid vahetama hakkab, kui meie ehk inimesed, kellega ta harjunud pole, lahkunud oleme.

Lisaks Robbiele püüdis meie imestunud ja imetlevaid pilke veel aara Mac, kes oli tõesti suur ja valjuhäälne ning demonstreeris oma redelist ronimise oskust ja näitas, et ta ka lendamiskunsti valdab. Tund Papagoi Keskuses möödus linnutiivul ja ikka veel imetlusega südames seadsime ennast minekule.

Järgmisena ootas meid Konuvere mõis koos mõisaproua Marja ning tema suurte, väga suurte koertega. Ei juhtu just igapäev, et jalutad mõisaaias ringi koos hiiglaslike haskide ja njuufadega. Marja on soomlanna, kes on juba 15 aastat Konuvere mõisa omanik olnud, seal elanud ja mõisa korrastanud. Marja rääkis mõisa ajaloost ning näitas lahkesti väljast küll veidi räsitud, aga seest suurel määral renoveeritud imekaunist mõisa. Märjamaa jaoskonna liige Maret omakorda rääkis ajast, kui tema oli väike tüdruk ning majas pesitses õpilasmalev, mille kokaks tema vanaema oli. Võib öelda küll, et me pistsime oma nina tõesti igasse tuppa ja ohkasime rõõmsalt, et üks suursugune hoone on hea omaniku käe all saanud tagasi osakese endisaegsest hiilgusest. Tõsi, mõis on hetkel müügis ja otsib järgmist head omanikku.

Konuveres ei saa koduloopäeval käia kindlasti mitte ilma Konuvere silda külastamata. Tegu on Märjamaa valla vapil ja lipul kujutatud sümboliga. Konuvere sild oli omal ajal Eesti pikim paekivisild ning piiriks Vigala ja Märjamaa kihelkondadele. Kes Tallinna ja Pärnu vahel sõidavad, aga pole Konuvere sillal peatust teinud, soovitan soojalt, sest sild on tõesti imeilus nii päevasel kui öisel ajal.

Meie sillale siiski ööd ootama ei jäänud, vaid jätkasime oma koduloouuringutega Konuvere Tallis. Edasi läheb detailse ülevaate andmine juba pisut keeruliseks, kuna järgnevatesse tundidesse mahtus kirjeldamatult palju loomi, linde ja emotsioone. Tallirahvas võttis meid nii soojalt ja sõbralikult vastu, et üsna kiiresti hakkas juba selline „olen nagu oma kodus“ tunne tekkima. Ladusime kaasavõetud hõrgutised lauale ja pidasime pikniku, sekka saime hobuvankriga sõita, grillida, ujumas ja saunas käia ning patsutada, musitada, silitada, toita ja lihtsalt uudistada hobuseid, ponisid, sigu, kanu, kukkesid, tibusid, pardipoegi, lihaveiseid, koeri, kasse ja võib-olla veel kedagi, kes praegu meelde ei tule. Mõnus päev ja mõnus õhtu.

Minu enda jaoks jäi loomade rohkest koduloopäevast kõige enam kõlama mõte ja tekkinud tõdemus, et inimese ja looma vahel võibki tõepoolest olla nii suur usaldus ja sõprus, et ollaksegi üks pere. Suur kummardus siinkohal õlivahva koduloopäeva eest esiteks muidugi Maretile, kes sel korral korraldajaks oli ning kõigile, kes meile oma uksed ja südamed avasid. Aitäh! Konuvere ei ole meie jaoks enam kunagi lihtsalt see sillaga koht, kust mööda sõidame.