Manilaid, Manõja, Manija

Hommikul saime Lao sadamas matkajuhi Argo eesjuhtimisel kõik algteadmised, mis ühel kajakimatkal vaja läheb. Ausalt öeldes olime me enamus esmakordselt rinda pistmas sellise kitsa- kujulise paadiga. Põlled ees, vestid seljas istusime kõik oma paarilistega kajakis. Teadmised hoolikalt kõrva taha pandud liuglesime juba hernekaunadega mereveel. Enne veel, kui läks tõsiseks tööks, vaatasime lootusrikkalt taevasse. Päike siras, ent seljataga tegi maa-ala pressingut järjest tumenev taevas.

Tiba üle poole tunni aerudega tuuleveskiks samastudes puudutas jalg maapinda. Meie esimene peatus. Manija on viis kilomeetrit pikk ja keskmiselt pool kilomeetrit lai. Kui Kihnus kitsaks läks, pakuti paarikümnele perele saarel elamiseks maad. Püsielanikke ongi hetkel kolmekümne ringis. Kõige tuntum neist on Mark Soosaar. Saarel ei kasvanud algselt ühtegi puud, kõik need on sinna istutatud. Põhiline tegevus on kalapüük ja natuke turismindust. Mandrile saab pisikese paadiga „Mann“ ja kord nädalas parvlaevaga, millel nimeks „Kihnu Virve“. Päris Virve juured on ka tegelikult Manijalt.

Neli naist soovisid esimesest peatusest edasi väisata saart jalgsi. Suure entusiasmiga tõmbasime teistega taas vestile põlleääred peale. Üha lähemale ja lähemale trügiv häälekas taevas sundis meid tegema pilliroo varjus erasadamas peatuse. Me saime hoovihma ja rahet. Müristas ning välgunooled suundusid otsaga merre. Kui ilmataat soosis taas liikumist ja, et meeleolu ei langeks seadis Argo meile järgmise liikumissuuna. Silm seletas selgelt muulitippu, kuhu kajaki ninaotsa tüürimees seadis. Hoogsalt aerutades käisid merevee soojad pritsmed üle pea. Ilmataat müristas vee soojaks, mis tal veel varuks on,  oli sellel hetkel meile teadmata.

Mööda saare rannajoont jõudsime tuletorni juurde, kus neli inimkogu kaugelt meile taaskohtumiseks lehvitasid. Esimene pool merel arutades sai läbitud. Kergelt tibutas, seadsime sammud Riida talu poole, kus ootamas lõuna. Talu perenaine Tiiu asetas lauale kuuma aurava piparmünditee. Meile ligunenud matkajatele oli see nagu õnnis vedelik. Argo kinnitas, et Riida talust saab parimat ahjus tehtud lammast. Kes sõid, kiitsid. Öeldi, kui poleks teadnud, et see on määgiv kasuka kandja, poleks seda millegi järgi ka tuvastanud. Roheline salat - millest see koosnes, pole õrna aimugi, kuid see maitses taevalikult. Olen enam kui kindel et, kaasa rääkis ka korisev kõht. Kohvi ja väike magusaps olid meie lõunapausi „kirss tordil“.

Päikesepaiste oli asendunud hämarusega. Tagasiteel hõljusime vahtustel laineharjadel, merevesi mullitas kui keedukannus. Oli tunne, et aeruta nii palju kui tahes, kajak nagu ei liigukski edasi. Kuid see tunne oli petlik. Lained rammisid, meie rammisime vastu. Aeruga lõime laineharja pooleks, tüürimees tegi oma tööd. Oli kuulda kilkeid ja pikki kaashäälikuid, lainejänesed panid meie vastupanu korralikult proovile. Väikse vahepeatuse, kus jäime kajakidel veepinnale hõljuma, tegime Munalaiu sadama juures. Argol oli meile varuks väike üllatus. Mõtlesime, mis üllatus veel tulla saab? Kohtusime Hollandist pärit vanahärra Henryga. Ta on kaks korda oma purjekal „Not too old“ teinud tiiru ümber maakera. Purjeka nimi pani küsima, kui vana on vana?  Selgus, et hallpea on paari aasta pärast saamas üheksakümmend. Tõdesime kõik, et vanus ei ole mitte millegi tegemiseks mingi takistus. Asi on ikka tahtmises. Kui meri on võitnud südame, siis nii see on.

Ma ei tea, kas minu matkakaaslased nõustuvad minuga. Ilm  mängis vingrepussi, kuid samas tegi ta meie kajakimatka nauditavaks. See ongi merel olemise võlu. Kartus tema ees peab olema, sest meri hulljulgeid ei armasta. Meie matk lõppes randumisega Lao sadamas.
Ma ei tea, kas saaksin Türgist päikse käes peesitades sama elamuse kui enda jaoks avastamata Eestimaa paigast? Hulkuda mööda minisaari, olen alati mõelnud, kas suudaksin seal elada? Ei vist, olen selle laiutava vaikuse jaoks liiga särts. Väsitaksin naabrid jutuvadaga ära. Jään ikka edasi oma liistu juurde pakkudes teistele sama, mida mulle tohutult teha meeldib. Koguda emotsioone oma kodumaalt, neid peaks siin jaguma, ole ainult avatud järgmisele väljakutsele. Kas sina oled valmis?
Kui soovid midagi ägedat ette võtta, külasta lehte www.seiklevabaks.ee