Ma jään kindlasti ellu ehk Kolm päeva Nursipalus

Kui kodumalevas toimuma pidanud ühe ööbimisega koolitus osalejate vähesuse tõttu ära jääb ja olin end lubanud alternatiivile Nursipalus, puhtalt metsas ja kaheöisele koolitusele, siis hakkan küll mõtlema, miks ma endale nii teen. Paremaks ei tee olukorda ilmateade, mis lubab enamikule ajale vihma. Aga lubadus on lubadus ja üle jääb ainult enda ja varustuse korralik ettevalmistustöö. 

Malevast pakiti kaasa kohustuslik varustus, aga ega sellest üksi ju päriselt piisa. Hügieenitarbed ja puhas pesu on elementaarne, villaste sokkide soovituse panin aegsasti kõrva taha. Akupank ja tikud, mõned olulisemad ravimid ja termos leiavad tee kotti. 

Pärast Iliases teooriaosa läbimist on küsimusi rohkem kui vastuseid. Kas vetsupaber tuleb endal kaasa võtta? Aga nöör, töökindad ja nuga? Parem karta kui kahetseda ja lõpumatkale mõeldes otsustan, ega need ju nii rasked ka ole. Ainus lohutus praegu on see, et Naiskodukaitses toidu pärast muretsema ei pea, sest sõdureid olen ma ise ka toitlustanud ning nende kuivtoidupakkidest üht-teist kuulnud. Pakitud kott tundub seljas nagu rahn, kuigi kaal näitab 12 kg.

Kas kõiki Iliases õpitud oskusi pean kohapeal päriselt rakendama? Raadioside kasutamisel on nii palju reegleid, välitelefoni ja kaabelliini üles seadmine kõlab nagu ulme ja tulirelvade kasutamisest ma ei hakka üldse rääkimagi. Kaardiga orienteerumise ja varustuse pakkimisega saan ilmselt hakkama, kuigi kindlasti on seal veel palju kasulikku õppida. Moondamise ja kateloki kasutamise pärast ma ka liialt ei muretse, aga kas telkmantlist telgi püstitamise oskusest piisab või peab selle all ka päriselt ööbima?

Esimene päev

Need võõrad saapad hõõruvad juba kohale jõudes. Kahe niidisokipaari nipp leevendust ei too, kuid plaaster + villane sokk teevad elu ilusamaks. 

Esimene õppetund on jaotelgi püstitamine, milles ei ole midagi keerulist, kuigi püstitajate arv võiks olla sama suur kui ööbijate arv, meie puhul 8 inimest. Üksi-kaksi pole lihtsalt mõtet seda ette võtta.

Järgmiseks laotame oma kotisisud laiali, et need kohe uuesti, aga seekord korrektselt pakkida. Iga ese tuleb pakkida niiskuskindlalt, st varuda tuleb grip-kotte erisugustes mõõtudes. Magamiskoti saab panna prügikotti ja taasavatava nipukaga sulgeda, kuid prügikott läheb katki juba enne, kui kogu varustus kotti pakitud saab. Rasked asjad koti põhja - nii loogiline, kuid millegipärast vaistu usaldades olin pannud raske, aga olulisena tunduva kateloki kotti kõige peale. Õpin, et selle koht on hoopis küljetaskus.

Kolmandana sätime töökorda oma telkmantli, harjutame selle püstitamist ning pakime selle taas kokku - õnneks vähemalt täna mantli all magama ei pea.

Gruppide vahetus viib meid kateloki kasutamise ja toidupakkidest toidu valmistamiseni. Pakkidega tuleb kaasa soovitus tarbida ohtralt vett. Esimene kokkupuude polegi nii hull, kui ma kartsin - täitsa maitsev söök tuli välja ja näksimist jääb homsekski. 

Meie telgiseltskond arvab, et katsetame selle telgiahju kütmise ja öö läbi vahetustega valvamise ikka ka ära. Päris kiiresti saab selgeks, et tuli kustub sama kiiresti kui telk kuumeneb ehk enne öörahu on ahi juba jahtunud ja naised kütmisgraafiku koostamisest loobunud. Minu õnn, sest muidu oleks ma pidanud poole öö pealt ilmselt õue jahtuma minema. Külma ma ei karda, aga kuumust ei salli silmaotsaski. Nüüd pole muud kui matt maha, jope magamiskoti kotti padjaks, sokid-särgid magamiskotti soojenema ja head ööd, sest äratus on juba kell 6.

Teine päev

Kahetsen oma eilseid sõnu ja luban lahkelt täna öösel kütjate nimekirjas olla. Väga hull ei olnud, aga vahepeal hakkas siiski jahe. 

Telgi ja varustuse pakime kokku ja paigutame ära ainult selleks, et pärast rivistust uuesti lahti pakkida ja telk püsti panna. 

Esimene õppetund on side. Välitelefoni kokkupanemisega saan hakkama, ent meie telefon ei hakkagi tööle. NATO tähestiku meeldejätmine ja kasutamine on paras ulme ning koos märksõnade kasutamisega on lühiajaline ajuhalvatus kerge tulema, see-eest sai korralikult nalja!

Teises õppetunnis, relvaõppes, ei ole üldse naljakas. Lühidalt öeldes, laskurit minust ei saa ja ega ma ei taha ka. Lisan veel vaid seda, et haavata saamise ohtu ei tekkinud isegi minusuguste tolade läheduses, sest kasutusel on ainult paukpadrunid.

Pärast lõunat algab kaardiõpe, millest suurema osa oleme Iliases juba selgeks õppinud, aga minu jaoks täiesti uus teadmine on see, kuidas kompassi päriselt kasutatakse. Pärast teooriat ootab meid ees maastikul liikumine ja punktid tuleb koordinaatide abil ise kaardile märkida. Raja läbimine oli tore, sain korraliku eduelamuse, sest leidsin ideaalse partneri, kellega me üksteist täpselt parajal määral täiendame - mina tunnen end koordinaatide ja kaardilugemise juures mugavalt, samal ajal kui temal on tõeline kullipilk ja ta leiab metsast üles kõik märgistused, millest mina isegi end oimetuks kissitades mööda kõnnin. 

Raja lõpuks on jalad korralikult villis ja katki hoolimata mitmest ennetavast plaastrist ja juba eile õpitud õhukese ja villasoki kombinatsioonist. Nüüd tunnen naiskodukaitsjate tõelist tugevust - abivalmidust - oma nahal, sest üks toob mulle oma varujalanõud, teine otsib välja villiplaastrid ja jagab õpetussõnu nende korrektseks kasutamiseks. Aitäh, naised!

Täna sõime kolm korda malevast saadetud sooja sööki. Söök oli väga hea ja seda oli palju. Kiidusõnad kokkadele!

Peale õhtusööki algab viimane tund: laagri rutiinid ja tunnussõnad. Sellest ei oska ausalt öeldes mitte midagi oodata aga tuleb välja, et saame tuttavaks lahingpaaride, ringkaitse ja muude laagri perimeetri kaitset kirjeldavate terminitega. Lisaks räägitakse isiklikust hügieenist, millest osa on täiesti elementaarne hamba- ja kätepesu, kuid sekka on lisatud põnevaid fakte üliolulise jalgade hoolduse kohta ning näiteks selline infokild, et mõni mees suudab end pealaest jalatallani ühe liitri veega puhtaks pesta.

Päeva nael saabub ööpimeduses, siis kui enamik on valmis puhkama jääma, mitte enam uut infot vastu võtma. Meie näod saavad maskeeritud rohelise värviga nii, et näeme välja rohkem multikatest tuntud sookollide kui iseenda moodi ning ja pruuni värviga lisame "looduslikke oksamustreid". Ees ootab roomamismäng, kus kaaslased peavad meie tulekut märkama ning meie asukoha tuvastama. Olgu öeldud, et see ei ole nii lihtne kui arvata võib ning nii mõnigi maskeeritud "vaenlane" suutis roomata hirmuäratavalt lähedale, enne kui teda märgati. Ära unusta, et meie teadsime, et kindlasti on keegi just praegu minu poole tulemas ja millisest suunast otsida. Päris vaenlane sulle selliseid eeliseid ei anna!

Täna öösel me kütame ahju! Väga kiiresti saab selgeks, et ahju juurest peame oma mattide ja magamiskottidega tublisti kaugemale kolima ning õnneks ongi telgis täna vähem inimesi kui eile, et seda üldse võimalikuks teha. Kui seniajani on ilm meid ilusasti hoidnud, st temperatuur on täpselt paras, mitte liiga külm, mitte liiga soe ja mis kõige olulisem, kuiv, siis öösel hakkab hooti sadama. 

Minu valvekord ahju juures algab kell 2. Tunni aja jooksul päästan ühe kaaslase magamiskoti süttimisohust ning täidan ahju kolmel korral, lisades korraga vaid kaks peenikest halgu, et mitte üle kütta. Kui ahju luugi avada suudan enam-vähem vaikselt, siis kinni kukub see kõva kolksatusega. Olen veendunud, et kõik telgikaaslased on nüüd ärkvel ja ärritunud, kuid peagi kuulen üle oma südame puperdamise jälle vaikset unenohimat. Maasikas hõõgub ööpimeduses tulikuumana.

Kolmas päev

Ongi käes aeg lõpuharjutuseks "lahingpaarides". Varustust ei peagi kaasas kandma. Mille pärast ma siia tulles üldse muretsesin!? Lõpuharjutus sisaldab viis punkti, mille asukohad tuleb jällegi ise koordinaatide abil kaardile panna ning igas punktis ootab ülesanne. Kõik õpitu tuleb meelde tuletada ja ette näidata: välitelefoni ühendamine ja sidekontrolli teostamine, relva kokkupanek, telkmantli püstitamine, magnetasimuudi määramine ja kaardil olevate tingmärkide nimetamine. Mõned ülesanded on ajavõtuga, enamikus on vaja vastata lisaküsimustele või tegevuse käigus kasutada õigeid märksõnu. Lõpptulemusena selgub võitjatiim, kelleks mõnele juba ootuspäraselt on väljaõppe ainus Kodutütarde paar. 

Pärast lõunasööki vaatame laagriplatsi veel korralikult üle, koristame, pakime ja seame sammud lõpurivistusse, kus saame pidulikult diplomid kursuse läbimise kohta. 

Saigi läbi see seiklus. Koju jõuan väsinu, räpase ja veidi haavatuna, kuid siiski ühe ülipõneva kogemuse võrra rikkamana ning minu oskused on kindlasti paranenud. Minu järeldus möödunud nädalavahetusest on see, et mitte kellelgi ei ole põhjust Naiskodukaitse sõdurioskuste baasväljaõppele minekut peljata, hoopis vastupidi, see on väärtuslik, lõbus ja arendav väljakutse igaühele!