Lugematult palju hapraid küünlaleeke

On tähtpäevi, mida ei taha tähistada, kuid mida ei saa unustada. Üheks selliseks on 24. aprillil 1942. aastal toimepandud kuritöö aastapäev.

Igal aastal 24. aprillile kõige lähemal pühapäeval tähistab Naiskodukaitse mälestuspäeva. Sel päeval süüdatakse üle kogu Eesti küünlad Siberis hukkunud naiskodukaitsjate ja laiemalt kõigi terroriohvrite mälestuseks.

NKK mälestuspäeva traditsioon sai alguse Tartust 1996. aastal. 21.aprillil 2013  süütasime  taas kord küünlad kõigi meie eelkäijate  auks, kes tundsid sisemist uhkust oma kuulumise üle organisatsiooni ning  ei hüljanud oma vaateid ja tõekspidamisi ka kõige raskematel hetkedel. Me mälestasime naisi, kes seisid püstipäi isamaa ja Naiskodukaitse eest. Nende vaprate naiste mälestus on osa Eesti vabaduse loost ja nende mälestuse hoidmine on sama loomulik kui oma riigi kaitsmine.

Mälestuspäev Sakala ringkonnas kujunes ühteaegu nii töiseks kui harivaks.

Kogunesime päikesepistelisel pühapäeva pärastlõunal Metsakalmistule, eesmärgiks leida üles Anna-Marie Kukke (sündinud Vares) matmispaik, kelle elukäik on tihedalt põimunud Eestimaa ajalooga. Et selle vapra naisterahva tegudest rohkem teada saada olime palunud Anna-Marie Kukest rääkima Viljandi muuseumi direktori härra Jaak Pihlaku.

Anna-Marie läks Vabadussõtta 1919 aastal. Selleks, et komisjonist läbi minna pidi Anna-Marie maha ajama ilusad pikad juuksed ning kehavormide varjamiseks tõmbama selga suure sineli. Vale läks läbi, Anna-Marie pääses rindele ja temast sai Peeter Ronk. Ta teenis husaarina 1. ratsapolgu sidekomandos, võttes osa väeosa kõigist lahingutest Võrumaal ja Põhja-Lätis. Munamäe all osutatud isikliku vapruse eest autasustati teda II liigi 3. järgu Vabadusristiga. Väärib tähelepanu, et Vabaduse risti said ainult kaks naist ja mõlemad on pärit Mulgimaalt, lisaks Anna-Mariele veel halastajaõena töötanud Salme Ilmet. Kuid hoopis tähtsam on see, et Anna Marie Kukk ainukese naisena Eestis teenis Vabaduseristi just sõjaliste teenete eest. Hiljem Anna Marie Kukk abiellus, sünnitas viis last ja sai 1946. aastal Emamedali teise järgu, mis aga ei takistanud teda koos lastega 1949. aastal küüditamast. Siberist naasis ta tagasi Viljandisse, kus suri 86 aastasena.  Kindlasti väärib tema lugu veel rohkem uurimist ja mälestus veel paremini jäädvustamist.

Edasi liikusime Riia maantee vanale kalmistule, kuhu on maetud Sakala ringkonna esimene esinaine ja Naiskodukaitse teine esinaine Erika Oskar Männik. Lühidalt tutvustas siin esinaise elukäiku Ene Sügav, kes samuti puudutas ka Naiskodukaitse mälestuspäeva tähendust ja traditsioone.

Viimasena süütasime küünlad Pärnu maantee surnuaial puhkava ringkonna auliikme Aliide Lutsu haual.

Päikeselisest päevast jäi hea tunne: kolm hauda olid korrastatud ja lahkunuid jäid mälestama küünlad.