Lüganuse jaoskonna ellujäämiskursus Virunurmes

Kokkulepitud kohtumiskohast Virunurmes liikusime seltskonnaga edasi metsa ning meie juhendaja Aivar Raudsepp Lüganuse malevkonnast selgitas esmalt, mida on vaja onni ehitamiseks. Illustreeriv pilt tundus algul  lihtsalt üks oksarägastik,  aga „projekt“ riputati puu külge ja tööd jaotati osalejate vahel.  Esimene etapp oli maapinna puhastamine lumest ja oksadest. Seejärel meenutas meie tegevus parve ehitamistöid kultusfilmist „Mehed ei nuta“ – igaüks rahmeldas kuskil metsa vahel. Võttis küll paar tundi, aga tulemuseks oli korralik kuuseokstega kaetud avar ööbimiskoht ning lisaks ka lumeonn. Viimase ehitamisel ladusime oma kotid hunnikusse, katsime need kõik lumega ning sikutasime uuristatud ukseaugust kotid uuesti välja. Lumest pesa oligi valmis.

Seejärel tassisime virna lõkkepuud. Kuiv süütematerjal ning taela toksimine saavutasid eesmärgi. Lõke süttis ning peagi valmis sellel ka priimustesse pandud toit ning kuum vaarikaokstest tee.

Vaatamata puuduvatele söögiriistadele, said ka need valmistatud käepärastest materjalidest – kes vestis noaga puuoksast kahvli ja lusika, kes painutas sobivaks toidupakendi, osad olid olnud ka  ettenägelikud  ja need kodunt ise kaasa võtnud.

Lumises metsas müttamisest olid mõnelgi jalanõud märjaks saanud ning need laoti lõkke kõrvale ritta. Saime õppetunni, et tavaelus turvalised ning mugavad  jalatsid ei pruugi metsas seda mitte olla. Märgi sokke sai hoitud ka lõkke kohal oksa küljes. Õnneks ükski ei süttinud, aga kuivemaks said küll.

Onni põhja olime katnud kuuseokstega ning oligi aeg magamiskotid valmis sättida. Lõke veel prõksumas oli mõnus kuuselõhnalises onnis soojas magamiskotis pikutada ja toimekat päeva meenutada. Diivan ei tulnud sel hetkel enam meeldegi.

Hommik algas taas lõkke süütamisega ning maitsva pudru ja hommikukohviga. Ka lumeonnis ööbija ronis rõõmsalt välja ja kiitis koha soojapidavust. Seejärel jagas Aivar soovitusi räätsade valmistamiseks vajaliku materjali kohta ning hargnesime taas erinevaid oksi hankima. Üks rääts näidiseks silme ees asusime hangitut painutama ja usinalt kokku siduma. Õpetussõnade saatel saime lõpuks kõik oma räätsad valmis. Võiks öelda, et lumel käimise katsed läbisid need, arvestades tegijate kogenematust, suhteliselt edukalt.

Premeerisisme end kaasavõetud koogikesega ning tegime kokkuvõtte, mida sai õpitud. Õppisime, mida metsa minnes peab kaasa võtma, kuidas jagada töid, ehitada ööbimiseks kuuseokstest ja lumest onni, ette valmistada ning süüdata lõket, hakkama saada ilma söögiriistadeta, käsitleda priimust, kuivatada riideid, valmistuda ööbimiseks, kasutada valgusmarkereid, valmistada räätsasid ja veel palju-palju muud. Aivar Raudsepa rahulik ja kannatlik õpetamine oli imetlusväärne. Ka praegu diivanil järele mõeldes  – oli ikka üks vingelt vahva ja kasulik ettevõtmine koos toredate osalejatega!