Nii nagu Eestiski, tuli soomlastel tegeliku riikliku iseseisvuse saavutamiseks maha pidada Vabadussõda. Erinevalt Eestist, kus vastaseks oli peamiselt Vene Punaarmee ning rinne oli üsna ühtne, jagunesid soomlased ise punaste ning valgete leeri, sealsel sõjal oli ka tugev kodusõja iseloom ning see oli seetõttu üks vastuolulisemaid sündmusi Soome ajaloos.
Lottad tegutsesid valgete ehk Soome Senati vägede leeris ning sellel oli oma mõju Lottade tõrjumisele Nõukogude ajal, aga sellest allpool. Ka Eestis panustasid naised Vabadussõja käigus eeskätt toitlustusse ja varustusse, aga ka meditsiiniteenistusse. | ||
Raamatust võetud 1919. aastal kasutati Soome naisvabatahtlikega seoses esimest korda nime Lotta Svärd. See nimi tuleneb J. L. Runebergi poeemist „Lipnik Ståhli lood“, kus oma abikaasa sõjas kaotanud Lotta jätkas tööd armee heaks.
Kui algul tegutsesid Soome naised kõrvuti meestega, siis sõja järel taheti emantsipatsiooni tuules (Soome naised olid saanud hääleõiguse juba 1906. aastal!) võtta kontroll oma tegevuste üle enda kätte.
Nii registreeriti 9. septembril 1920 iseseisev ametlik organisatsioon – Lotta Svärd. Esimene ametlik koosolek peeti märtsis 1921 ning seda peetakse tegevuse ametlikuks algusajaks. Lottad seisid moraalsete tõekspidamiste eest Soome kaitseliidus, tagasid meeste toitlustus- ja meditsiiniteenistuse, muretsesid riidevarustust ning viisid läbi korjandusi kaitseliidu toetuseks.
Naiskodukaitse organisatsiooni asutamiseks 1927. aasta juulis Tartus toimunud koosolekule oli kutsutud ka Soome Lotta Svärdi ühingu selleaegne esinaine pr. Aarenberg-Penti, kes tutvustas koosolijatele Lotta Svärdi ühingu tegevust. Koosoleku tulemusena otsustati organiseerida Kaitseliidu juurde ülemaaline naisorganisatsioon, mis struktuurilt peaks sarnanema Kaitseliidule: keskjuhatuse alluvuses tegutsevad territoriaalsed ringkonnad ja neile alluvad kohalikud jaoskonnad. Organisatsiooni ülesanded kujunesid Lotta Svärdi ühingu omade sarnaseks. Mõlemal pool Soome lahte pandi naisorganisatsioonides rõhku eeskätt praktilisele tegevusele.
Naiskodukaitse põhikiri nägi organisatsiooni peamise eesmärgina isamaalisuse ja rahvustunde kasvatamist, erinevalt Lotta Svärdi põhikirjast selles usku eraldi ei mainitud. Ka Naiskodukaitse ülesandeks oli abistada Kaitseliitu toitlustuses, meditsiiniteenistuses ja varustuses.
Naised tegid hindamatut tööd, toetades riigikaitset majanduslikult. Soomes pidasid lotad alaliselt kioskeid ja kohvikuid ning korraldasid tuluõhtuid. Ka naiskodukaitsjad korraldasid loteriisid, korjandusi ja piduõhtuid. Tulevikule mõeldes käisid õed Soome lahe kallastel ühte sammu. Soomes alustati 1931. aastal tööd noortega, neid nimetati pikkulotad (väikesed lotad). Eestis sai Kodutütarde organisatsioon Naiskodukaitse eestvõttel alguse 1932. |
Sattusid põlu alla Lähitulevik osutus paraku tumedaks mõlemale organisatsioonile. Kohe pärast Eesti okupeerimist, 27. juunil 1940 lõpetati siinmail Kaitseliidu tegevus ning koos sellega ka Naiskodukaitse, kuhu kuulus sel ajal ligi 16 000 liiget.
Soomel õnnestus vältida Nõukogude okupatsiooni, osutades Nõukogude Liidule vastupanu Talvesõjas, kus ka lotad tegutsesid aktiivselt nii tagalas kui ka rindepiirkonnas. Sõjaolukord kasvatas liikmeskonda tublisti – kui 1938. aastal kuulus organisatsiooni ligi 100 000 naist, siis 1944 oli liikmeid umbes 240 000. Lotatöö oli vabatahtlik relvastamata töö – toitlustamine, formeerimine, haavatute ravimine, sidetöö, tsiviilelanike evakueerimine, aga ka õhuseire. Jätkusõja ajal lisandusid koristustööd Talvesõjas kaotatud Karjala aladel.
Soome ei kaotanud Teises maailmasõjas küll oma iseseisvust, aga riigil tuli siiski arvestada Nõukogude Liiduga. Nii nõudis Jätkusõja lõpetanud vaherahu 21. artikkel, et soomlased peavad likvideerima kõik fašistlikud ja nõukogudevastased organisatsioonid. Nagu artikli algul viidatud, olid nii Nõukogude Liidu kui ka Soome äärmusvasakpoolsete kujutluses Lotta Svärd ja kaitseliit just sellised organisatsioonid ning Soome valitsusel tuli sellele tõlgendusele alistuda.
Lotta Svärd likvideeriti 23. novembril 1944. Halli vormikleidi ning lotade tunnusmärgi, roosidega kaunistatud haakristi (muistse õnnesümboli) kasutamine keelati. Pärast likvideerimist kadus Lotta Svärd Soome ametlikust ajaloost ja nende tegevust püüti näidata tühise või ebamoraalsena.
1991. aastal said pärast Jätkusõda põlu alla sattunud lotad taas ametliku riikliku tunnustuse. Organisatsioon ei ole küll taasloodud, aga Lotta Svärdist huvitatud on arendanud pärimustegevust, uuritakse lotade ajalugu ja eksponeeritakse seda kahes muuseumis – Tuusulas ja Seinäjokis.
Samuti on 1991. aastal taasloodud Naiskodukaitse Soome õdedega ühendust hoidnud. Hoiab siiani. | ||
Artikkel ilmus esialgselt ajakirjas Kaitse Kodu! |
Naiskodukaitse tegevus
Väljaõpe, Tegevusvaldkonnad, Mentorlus, Tegevusplaan, Eelmised sündmused, Sündmuste arhiiv, "Ole valmis!" äpp
Tutvustus
Väärtused, Struktuur, Põhikiri, Sümboolika, Võsu õppe- ja puhkekeskus
Ajalugu
Enne II maailmasõda, Taasloomine, Virtuaalne muuseum, Naiskodukaitse juhid ajaloos, Aastaraamatud
Ringkonnad
Alutaguse, Harju, Jõgeva, Järva, Lääne, Põlva, Pärnumaa, Rapla, Saaremaa, Sakala, Tallinn, Tartu, Valga, Viru, Võrumaa
Astu liikmeks
Võta ühendust oma elukohajärgse ringkonna esinaise või instruktoriga, kontaktid leiad ringkondade alt. Loe liikmeks astumisest veel edasi..
Meie, naised
Sissejuhatus, Keskjuhatus, Persoonilood, Kõne Isamaale