Libahundiks käimas, kaitsetahtest ja isamaaliste tunnetega

Lagunenud müürid vahelduvad tiheda võsarägastikuga, mille vahel võib näha kummalisi leide eri aegade elutegevusest.  Kraaviserval oli leidnud oma viimase puhkepaiga ka vana nukupea, mis paneb mõtlema, kuid tuleme kohe tagasi tänasesse päeva, suurõppus Siil kutsub! Maastikuluure võis alata! Tee lahknemine kaheks – sisetunne ütleb „mine paremale“. Vares, maastikuluuraja parim abimees, annab valju kraaksatusega oma nõusoleku ning tõuseb puult lendu. Hetk veel ning terane silm eraldab võsastikus positsiooni sisse võtnud soomukiga patrulli - valmistutakse manöövrite harjutamiseks. Vaiksed tänusõnad abivalmis kaarnale ning maastikuluure võib jätkuda.

Türisalus toimunud sõjaline stsenaarium oli põnevalt organiseeritud. Samaaegselt harjutati, kuidas vabastada baasi, mis on vaenlaste poolt üle võetud ning kuidas kaitsta sama baasi oletatavate ründajate eest. Üksmeelne otsus vastu võetud – keskpunktiks jääb baasikaitsjate taktikalise tegevuse jälgimine.

„Soomukid tulevad, soomukid tulevad!“ Anname jalgadele tuld ja varjume põõsastesse. Seisma jäid! – kähku kaamerad välja! „Vale nurk, tahaks paremat kaadrit!“, käib peast läbi. Pildiaparaat käes, tormates üle küngaste, peatab maa seest välja turritav okastraat – seekord läks napilt, tõmbas ainult väikse augu pükstesse! Kaadrid käes, võib korraks hinge tõmmata, aga kauaks hing rahu ei anna – tuleb uuesti pildiluurele minna. Teekond viib üle lõputute küngaste ja tihedate tihnikute, pea kogu aeg ringiratast pöörlemas nagu gloobus. Kui teravat silma ei oleks, siis jääks maastikul positsioneerivad õppurid märkamata. „Kuidagi vaikne on?“ käib mõtteist läbi, millele järgneb vali relvatärin. „Hea, et tegu on paukpadrunitega,“ tekib uus mõte kõhuli viskudes. Muie tuleb näole, sest täpselt minu kõrval on keegi siin positsioneerinud – jäljed kuivanud kulus annavad sellest selget märku.  Jälgin läbi kaamerasilma olukorda – õppetandril on näha soomukeid ja positsioone kiirelt vahetavaid jalaväelasi. Miskit sahistab parempoolsel küljel – rästik! Kähku kaamera fookusesse ja päästik alla – pilt käes! Vaatame roomajaga hetke tõtt ja ta otsustab vaikselt taanduda – siug ju siili üks maiuspaladest. Lahkun ka ise, aga teises suunas – ei ole mõtet pärisasukat häirida tema tegemistes.

Koertega jalutava neiu sõnul toimuvad lähikonnas ikka aeg-ajalt õppused ning need teda ei häiri. Ka aias toimetav abielupaar ning ema lapsega väidavad, et õppustelt kostev müra neid ei sega. Kõik küsitletud on kindlad harjutuste vajalikkuses. Just tänu kohalike elanike sellisele vastutulelikkusele saavadki Kaitseliit ja kaitsevägi edukalt tegutseda.

Päeva jooksul võis kuulda korraga kahte heli, eemalt maanteelt kihutavate mootorrataste häält ja lahingoperatsioonilt relvadest laskmist. Need on tänapäeva mehed ja naised, kes elamas justkui paralleelmaailmas, adrenaliini pakuvad mõlemad tegevused.  Kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid kannustavad kaitsetahe ja isamaalised tunded. Nii panustavad nad oma vaba aega suurõppustel ja teisi ülesandeid täites justkui libahundid, kellest tänaval kohates seda eales ei arvaks. Ehk tasub järgmisel suurõppusel mõelda, kas mööduvast autokastist viipab sulle mitte lihtsalt heatujuline õppusel osaleja vaid hoopis tuttav, keda sa harjumatu välimuse tõttu kohe ära ei tunne.

Neljandat aastat kaitseliitlasena toimetav 37-aastane mees jagas enda mõtteid: „Viis aastat tagasi poleks seda ettegi kujutanud, et mind võiks kuskil vormis näha. 1990. aastate lõpus ei pidanud üliõpilased kaitseväeteenistusse minema, ja ega ma sinna vabatahtlikult kippunudki. Eks aastate jooksul inimese tõekspidamised ja väärtushinnangud muutuvad. Kui see nii poleks, oleks ilmselt veider. Pere, lapsed ning ärev olukord maailmas panid toonaseid valikuid ja võimalusi ümber hindama ja mõtestama. Seetõttu panustangi vabatahtlikuna riigikaitsesse. Tänavune Siil pole esimene suurõppus, millel osalenud olen. Muljed ja kogemused on positiivsed”. Sellise suhtumisega mehi ja naisi kuulates on kindel tunne jälle argiellu naasta.