Laskevõistlus Piirsalus

Olen sellest üritusest üritanud võimaluse korral ikka osa võtta. Päris esimesel aastal, kui Janne (tänud Sulle) mu kaasa võttis sain päris kõva šoki. Nimelt oli naljakas vaadata, kuidas kohapeal väike ümberriietumine käis ja dressides daamid said omale jäigad kostüümid selga, mille tagaküljelt paistsid suured tähed EST. Siis ma mõtlesin, et kuhu ma küll sattunud olen? Aga polnud hullu, ajasin meie poolt kaasa võetud 1927.aasta vatijope selga ja andsin endast parima.

Sel aastal oli juba võistluste juhendit lugedes väike närv sees. Oli keelatud kasutada tuunitud relvi ja laskespordiks vajalikku lisavarustust ning vormiks oli laiguline välivorm. Tõotas tulla selline võistlus, millest ma olin juba mõnda aega unistanud. Loomulikult saime ka ühe korra ennem kokku, et relvad ära jagada ja end kurssi viia, kuhu need väikekaliibrilised omaarust lasevad. Kuna üritus toimus Piirsalus (huvilised otsivad asukoha üles), siis algas meie päev kell 06.00, et kella 10-ks kohal olla. Ilm oli suhteliselt hea- vähemalt Valgas. Tee peal hakkas loomulikult sadama ja tõusis tuul. Väikese orienteerumise tulemusena leidsime õigel ajal paksu metsa seest ja  lahedalt porise järjest kokkutõmbuva metsateega Piirsalu polügooni.

Ilmselt, kui meile ei oleks vastu tuldud, siis poleks seda kohta ka leidnud :D Õnneks oli vihmasadu lõppenud, kuid tuul andis endast parima. Lasime oma „terminaatori“ rooli tagant välja, tegime nägude kontrolli ja olimegi valmis alustama. Olles ära kuulanud pisikese tervituskõne, kurssi viinud end kohaliku ajalooga, meelde tuletanud ohutusnõuded, nuusutanud söögi lõhna võisime laskepositsioonid sisse seada. Tuul oli hakanud veelgi kõvemini puhuma. Eriti andis see tunda püssilaskurite püstilaskmisel. Võideldes raske relva ja külma tuulega üritati kuidagi püsti seista ja enam-vähem märklehele pihta saada.

Ega püstolitüdrukudki eelistatumad polnud. Tuul oli ka neile „abiks“. Olles oma tabamused märklehte kinnitanud, kõhud kuuma pajarooga täis puginud, tuletasime kodutee meelde. Ei hakanud tulemusi ära ootama, sest koduni oli ju pikk maa ja igaühel ootasid veel omad tegemised ees. Olime enam-vähem kindlad, et sel korral esi kolmikus meid ei leia. Suur oli üllatus, kui järgmisel päeval Heili meid telefonikõnega äratas, ning teatas, et tulime võistkondlikult kolmandale kohale. Viimasel neljal aastal pole meil õnnestunud nii kõrgele kohale tullagi.

Valga ringkond on läbi aegade tulemuslikult esinenud : 2005 Männiku lasketiirus II koht, 2006 Pärnus II koht, 2007 Kaiu lasketiirus II koht, 2009 Põlva lasketiirus VII koht, 2012 Piirsalu polügoonil III koht. Kahjuks pole me veel oma suurele konkurendile Alutaguse võistkonnale tuult alla teinud. Eks seda annab veel parandada. Nii, et kes võtsid vaevaks selle kirjutise läbi lugeda ja tunneb, et võiks sportpüssi ja püstoliga tutvust teha, siis võiks hakata trenni tegema juba järgmise aasta jaoks ;)

Tervitades Raili