Läänlaste ja hiidlaste seiklused Saaremaal juhtide laagris

Eks see reedene praamisõit oli juba omaette elamus – jõuame-ei jõua, mahume-ei mahu . Tundus, et terve sadam oli täis vaid mootorrattureid, kes nagu mesilased mesitarusse (loe: praami peale) lendasid. Praam oli nagu üks lõpmatult sügav auk, kuhu ka meie toredasti siiski ära mahtusime. Saaremaa pealt sai veel peale korjatud üks saarlasest läänlane, kes meie spordigruppi sellel aastal usinalt juhib ning nii me täiskoosseisus sihtkoha poole liikusimegi.

Tutvusime oma nädalavahetuse elukohaga Tehumardil, mis näis tõelise luksusena arvestades meie tavapäraseid harjumusi (loe: lebo ja magamiskott ning heal juhul katusega pind, kehvemal juhul katuseta pind). Seekord saime lausa voodisse pugeda, mis sest, et mõni voodis istukile tõusta ei tohtinud, sest vastasel korral said mõnusa obaduse vastu pead. Aga eks iga obadus ikka asja eest ju. ;)

Reedene õhtu kujunes omamoodi tutvumisõhtuks, kus saarlased said kõhutäie naerda, kui vähemalt pooled naised mainisid, et saaremaale saabuti motikameeste- ja naistega – vanasti olevat ikka praamiga Saaremaal käidud.

Peale enda tutvustamist ja teistega tutvumist kogus hoogu väike lõkkeõhtu koos lõkkelauludega. Keegi kuskil siristas, et meile tuleb külla tore poiss, kes pilli mängib ja meile eeslauljaks on. No tore pillipoiss oli selline….kuidas seda nüüd öelda … ehk nagu vene rahvusele omane – pole oluline kas oled 9 või 90, ikka oled „devotška“, nii ka meie pillipoiss – polnud oluline, kas on 9 või 90, ikka oled poisike ;) Eks ma paisuta väheke üle, aga aru ma sain, et viisi ma ei pea ja ega head lauluhäältki mul pole ning vägisi tuli sooja lõkke ääres uni kallale. Ma arvan, et tegelikult oligi tegemist unelauludega, et kõik ruttu unemaale saata uueks päevaks energiat koguma.

Laupäevane hommik pidi kava kohaselt algama kell 7 hommikuvõimlemisega, kus pidime tutvust tegema ümbruskonna loodusega. Nii me vaikselt kokku kogunesime, kes veidi vähem või rohkem uniselt ning kes päris virgena, kui meile juba kaart koos koodinaatide, küsimuste ja lisaülesannetega pihku suruti ning orienteeruma saadeti. Uhhhh, see oli „varahommikune šokk“, kus poolunise peaga oli tunne, et nüüd enam küll ei tea, kuhu poole jooksu panna. Aga õnneks sai kaine mõistus ja ilus päike kohe võimust ning võtsime „hommikuvõimlemist“ tõesti kui hommikust jalutuskäiku koos väike ajuvirgutusvõimlemisega.

Tõsisem töö algas siis, kui kõigile anti pihku värskelt ilmunud „Naiskodukaitse juhi retseptiraamat“, mis sisaldas tosinat ajakohast retsepti juhile, mis kõigepealt iga ringkonna esindusel läbi lugeda ja põhjalikult läbi seedida tuli. Tegime omale kämpingu juurde mõnusa pesakese, kus üheskoos üksteisele retsepte ette lugesime ja nende üle elavat arutelu pidasime. Pean tunnistama, et see oli mõnus ühise osaduse aeg, kus tundsid, et ainuüksi mõnus seltskond on nii nauditav, mis siis rääkida veel sellest, kui sellega kaasneb ilus loodus ja raamat täis retsepte edasiseks eluks naiskodukaitses. 

Järgmisena lükati meie kodused tiimid sassi ja alustasime meeskonnatööd juba enamjaolt võõraste inimeste keskel (kes aga üsna ruttu täitsa omaks said), kus alustalaks oli ikka seesama retseptiraamat ning jagati rõõmsalt oma ringkonna kogemusi seoses retseptiraamatu retseptidega. Eks retseptid head teooriaks, kuid  kogemused ikka need parimad õpetajad ja mis saab paremat olla, kui õppida juba teiste kogemustest ning mis seal salata, ka teiste vigadest.

Kui ajud juba veidi kärssama hakkasid, saime ülesande järgmiseks päevaks, kus iga rühm pidi esitlema vähemalt ühte retseptiraamatu retsepti enda poolt meelepäraselt viisil.

Pealelõunane aeg sai esialgu pühendatud mentorprogrammi käivitamisele naiskodukaitses, kus meie ringkonna naised tegid väikse lõbusa teatraalse etteaste. Igal juhul saime nii mõnegi naerupahvaku saalist kätte ja parasjagu kiitvaid sõnu toreda lavatüki eest. Edasi jätkasime tööd oma kodustes gruppides, kus tuli hoog sisse lükata mentorprogrammile oma ringkonnas. Pean tunnistama, et saime nii hea hoo kohe kätte, et pidurdamiseks oli vaja naiskodukaitse esinaise Airi käsklust koguneda edasiseks aruteluks juba peamajja.

 Mentorprogrammi teemad kokku tõmmatud ja kodutööd kätte jagatud, jätkasime revideerimise teemal oma kogemuste jagamisega, esialgu segatud gruppides ja hiljem üheskoos kokkuvõtteid tehes. Ohh, päeva lõpuks oli tegemist liiga tõsise teemaga ja tundus, et see revideerimine üks väike „koll“ on, mille kasutegurit raske märgata. Kuid jällegi – kui asjakohased märkused hiljem õigel ajal ja õiges kohas ära kasutada, siis on kasutegur rohkem kui märgatav.

Ja siis saabus kauaoodatud õhtu. „Läbiküpsetatud“ naiskodukaitsjate juhid olid kas koti peale pugenud või Saaremaad avastama läinud, kuid üks osa meist oli siiski valmis jätkama lubatud tantsu, tralli jm ühistegevusega. Ja kas sa näe, saabus meid lõbustama jälle üks tore poiss, kes suutis meile eluvaimu taas sisse puhuda. Jah – mängisime ja tantsisime kõikvõimalikke ringmänge ja tantse, kui äkki - jagati saal kolmeks ja moodustati  kolm gruppi – laulu, tantsu- ja näitegrupp.

Esimene mõte oli: „Grupitöö – andke andkeks, aga ma enam ei suuda!“. Ja mis kõige toredam, kui gruppidele nimesid andma hakati, jooksid üle poole näitegrupi liikmetest minema. No mis seal ikka, kogusid siis julged läänlased kõik oma andekad  näitlejad jälle kokku ja pinnale jäid ka teiste ringkondade tugevaimad esindajad ning  asusime usinasti kokku panema uut lavatükki.

Oli mõnus jälgida, kui kergelt valmis lavakujundus käepärastest vahenditest ning kuidas mõte mõtte haaval igaüks ennast lavatükki ise sisse sobitas. Ning lõpptulemus, mida polnud kordagi eelnevalt läbi mängitud, oli lausa imekspandav. Meie ringkonna esinaine kehastas Suure Tõllu naist Piretit, kes ainuüksi iseenda etteastega pani saali niimoodi naerust vappuma, et lausa esinejatel endil oli raske lavale astuda ja naeru pidama saada. Teised näitetrupi osalised kehastasid üksiktegelasi Pireti loos, kellest paaril tuli leppida ka Pireti armutuma poolega, sest suur Tõll tahtis ometigi süüa saada ning metsas ringi uitavad metsloomad selleks just parim saak Piretile tundus olevat.

Loomulikult saime ka meie pärast nautida nii laulu- kui tantsutrupi etteasteid ning ei saa muud öelda, kui seda, et naiskodukaitsjate juhid hiilgasid oma loovusega ja lõime üksteisele oma etteastetega ehedaid mälestusi. Peale etteasteid jätkusid ühised tantsud ja ringmängud sellises tempos, et isegi parim sporditrenn ei anna sellist tulemust nagu see ühine ja äraütlemata meeleolukas õhtu.

Uus päev algas retseptiraamatu retseptide esitlemistega meie gruppide poolt. Ma ei tea miks, aga olin valmis igavaks esitluseks – a’ la pabertahvel ja retsepti kokkuvõte sinna juurde. Olin aga siiralt üllatunud (ja usun, et mitte ainult mina) kui palju erinevaid esitlusviise leiti tosinale retseptile – luuletustest, näidenditest ja laulukompositsioonidest kuni püramiidideni välja. See oli tõeliselt ehe ja positiivne elamus, mis mõnusalt tehtud nädalavahetuse grupitöödele ilusa punkti pani.

Enne Saaremaalt ärasõitu tõmbasime laagri kokku Angla tuulikute ühiskülastusega, kus meil jälle üks tore Saaremaa poiss teejuhiks oli. Nagu saarlasele kohale, tuli sealt hulgi nalju hiidlaste pihta. Jätsime talle ütlemata, et meie ringkonna hiidlased võtsid Saaremaalt kive kaasa, et oma saart ikka suuremaks kasvatada…. ja seda ikka saarlaste arvelt:)

Mandrile tagasi jõudes lähtus meie ringkonna esinaine retseptist nr 11 ja saatis meid koju palavate kiidusõnadega nagu nt „Sa olid kõige imelisem surnud põder, keda ma tean!“. Ilmselgelt mõlkus tal meeles laupäevaõhtune roll meie improvisatsioonietendusest, kust ta Suure Tõllu värske kaasana igasugu elukaid taga ajas ja vardasse lükkas, et oma kalli Tõllukese kõhtu täita. Need tunnustussõnad ei unune iial!

Tegelikult  polnudki see Naiskodukaitse juhtide laager nii hirmus asi – sai palju häid mõtted ajukäärude varasalve salvestatud, nii mõnigi uus sõber leitud ning palju vahvaid mälestusi loodud.