Kuidas minust sai sideohvitser Admiral Pitka luureretkel

Ei osanud ma midagi oodata, polnud varem midagi kuulnud ega teadnud sedagi, kas minu teadmised küllaldased on. Sirge seljaga esimesele koosolekule ilmudes hajusid mu kahtlused ning jäi mulje, et midagi kontimurdvat ees ei oota. Teiste liasonidega* arutelu tulemusena jäi minu ülesandeks olla Gruusiast saabuva võistkonna kontaktisik. Mõeldud – tehtud.

Minu seiklus sai alguse esmaspäeval kui lennujaamas seisin ning oma võistkonda ootasin. Kuigi mul oli ka vihjeks ettevalmistatud silt käes, siis tegelikkuses ei saa eksida kui väravast tulevad 6 tumedat meest. Kiire tutvustus, pagas laetud ning sõit võis alata. Selgus, et poisid olid väga pettunud, et meie suhtluskeeleks ainult inglise keele välja pakkusin, sest seda valdas ainult üks meeskonna liige. Buss täitus kohe valjuhäälse gruusia keelega.

Välisvõistkonnad majutusid Vahipataljonis ning sinna ma nad ka siis viisin. Kiire söök ning seejärel väikesele ekskursioonile. Planeeritud oli visiit Lennusadamasse. Tegin enne ka kiire külastuse vanalinnas ja Raekoja platsil. Peale lennusadamat viisin poisid tagasi kasarmusse, et saaks välja puhata saabuvaks võistluseks.

Kuna Pitka retke toitlustusega tegeles samuti Harju ringkond, siis tõttasin samal õhtul ka juba baaslaagrisse, et ehk saab abiks olla köögis. Küll oli tore tuttavaid nägusid näha! Meie taaskohtumine oli eriti tore, sest tegelikult olime just eelmisel õhtul lõpetanud 3 päevase Naiskodukaitse suvilaagri läbiviimise.

Baaslaager asus väga kaunis kohas – Rummu karjääri kaldal. See sai meie koduks terveks nädalaks.

Teisipäeva hommikul kiirustasin jälle oma poistele järgi, et ülikiiret päevakava järgida. Baaslaager – Vahipataljon – Männiku lasketiir – Vahipataljon – Gruusia saatkond – Pitka ausammas – Vahipataljon – Männiku lasketiir – Vahipataljon – Start – Baaslaager.

Mandaadi algus natuke venis ning see andis võimaluse lobiseda taaskohatud tuttavatega kui ka tuttavaks saada uute inimestega. Peale mandaati kiirustasime kasarmusse lõunale ning siis kiiresti saatkonnast läbi lipu järgi ning jäimegi sutsu hiljaks retke pidulikule avamisele. Veel lasketiiru relvade väljastusele ning sisselaskmisele. Õhtu hakuks jõudsime tagasi kasarmusse. Stardini olid loetud tunnid ning kibekiirelt veel vaja läbi vaadata juhend ning täpsustada kontrollpunktide ülesanded. 

Selleks hetkeks oli juba selgunud, et kuigi ma üle-üldse vene keelt ei oska, rääkisin ma juba kasarmu toas strateegiat tehes vene keeles miinipildujatest, tule tellimisest ning paljust muust. Sellest hetkest alates sai minu töökeelteks inglise ja vene keel. Sest üks võistkonna esindajatest rääkis üht ja teine teist.  Etteruttavalt võin öelda, et kuskilt ajusopist suutsin ma 6 päevaga välja võluda piisavalt vene keelt, et sain sellega vabalt suheldud.

Lõpuks saabuski hetk kui võistkond 4 liikmega kell 2:00 stardist metsa läksid. Edasine elu kujunes mul baaslaagri, köögi ja metsas orienteerumise vahel jaotatuna. Kõige pikema uneajaga öö oli 4 tundi. Kõige lühem 2 tundi.

Oli ka võimalus grusiini poistele tutvustada Eesti sauna mõnusid. See oli nendel elu esimene. 110 kraadi ajas ikka silmad punni ning vihtlemist olid nad vist ainult filmis näinud. Nad olid nii vaimustatud, et kõik järgmised päevad sai sellest veel räägitud.

Laupäeva hommikul saabus kauaoodatud finiš. Lõpujooks ei olnud mitte kergete killast, kuid Gruusia eriüksuslastele see probleeme ei tekitanud.

Eraldi sooviksin kiita Tallinna ringkonna naiste võistkonda, et sellise raske katsumuse ette võtsid ning meile kõigile eeskuju seadsid. Kes teab, äkki Harju paneb ka järgmine aasta võistkonna välja!?

Kokkuvõtteks võin öelda, et sel nädalal olin ma pooleldi grusiinlane ja pooleldi eestlane. Läbisõiduks sain rohkem kui 1100 km. Sain endale rohkelt uusi tuttavaid ning mitu uut head sõpra. Emotsioone kogu eluks!

Kui Sulle meeldib inimestega suhelda, oskad kiirelt probleemidele lahendusi leida, meeldib seiklus ning viitsid süveneda, siis see amet on üks väga sobiv väljund. Olin oma võistkonna eest väljas ning tegelikult suhtuti minusse kui täieõiguslikku meeskonna liikmesse. Sain grusiinidelt palju uusi teadmisi, positiivseid emotsioone ning rohkelt austust ja lugupidamist. Nad on väga sõbralikud, targad ja toredad inimesed. Tundsin end kogu võistluse aja turvaliselt ning kindlalt!  Läheksin iga kell selliste inimestega lahingusse. Olin tõenäoliselt ka oma ülesannete kõrgusel, sest tagasisideks sain kutse nende üksusesse.