Kuidas me suvipäevadel käisime ja miks mu püksid mitu korda märjaks said

Suvipäevade, nagu me neid ajalooliselt nimetasime, korraldajaks olid sedakorda Harju ringkonna naised ja see tuli neil äraütlemata vahvalt välja. Peale Aegviitu saabumist kulus hulk aega telkide püstitamisele. Tuleb nentida, et kogu telkla oli erakordselt sipelgane ja ka meie telgi kojas oli märgata eriti vilgast tegevust maapinnal. Harju naiste kiituseks tuleb öelda, et ehkki sipelgad pugesid ka madratsile ja magamiskotti, siis oli neid ilmselt eelnevalt nuumatud, sest kedagi hammustama nad küll ei tikkunud. Tõe huvides märgin ma igaks juhuks ära, et ma ei tea, kas see tuli võimsatest norskajatest Rapla laagris või oli sel muu põhjus, aga peale esimest ööd kadus meie lähedusest naabertelk ja peale teist ööd olid kadunud ka sipelgad.

Suvilaager algas rivistusega ja õhtu jätkus tantsuga. Rahvatantsijate eestvedamisel õppisid nii suured kui väikesed selgeks õige mitmed tantsud. Oli huvitav kogemus, et sel korral ei tehtud vahet naistel ja pereliikmetel ning kõigis tegevustes ja võistlustes osalesid naised, mehed ja lapsed segamini. Sestap oli ka Rapla esindus kõiki mehi ja naisi ning suuremaid väiksemaid lapsi kokku lugedes tervelt 19-liikmeline.

Hommikud algasid mõistagi massvõimlemisega ja jätkusid mitmekülgse tegevusega. Üsna pikalt anti ülevaade ja arutleti mentorlusprogrammi testaasta ja selle üle, mis saab edasi. Kuulajatel oli hulganisti eelteadmisi ja eelarvamusi, küsimusi ja mõtteid ning kokkuvõttes veedeti igati kasulik ja arendav tunnike.

Rapla jaoskonna naised olid vaimu valmis pannud korralikuks higivalamiseks ja tõsiseks sportimiseks, aga osalejate suureks rõõmuks olid korraldajad ette valmistanud hoopis lõbusad osavust ja õnne nõudvad ülesanded mitte raske rassimise. Nii loopisime me lendavat taldrikut läbi rõngaste ja viskasime nooli pendeldavasse märklauda. Me näitasime osavust püüdes pimesi ämbriga lendavaid pingpongi palle. Me suusatasime neljakesi sama suusapaariga kandes samal ajal käes veest tilkuvaid švamme. Suusatamist peame me veel harjutama, sest see oli väga lõbus ja püksid nirisesid koos švammidega, mis hirmus, aga edasi me eriti kiiresti ei liikunud. Tegelesime ka pimesi õhupallide veega tulistamisega, mis mõistagi tegi taaskotrd püksid märjaks. Vahepeal oli aega muudeks tegevusteks ja õhtul tulid ettekandmisele ringkondade väikesed etendused teemal „Naised 85 aastat tagasi“. Oli nii tõsist kui huumoriga lähenemist, aga naerda sai igal juhul korralikult. Ka meie kohapeal kokkuklopsitud ja korra harjutatud etteaste läks kenasti ning ka meie meelitasime publiku suu muigvele. Eeskava osas võitis Tallinna ringkond, kes tõi lavale publikumagnetina mõjuvad rahvariided, ahvi, lapse ja hantlid ning jagas pealtvaatajatele auhindu.

Pühapäev kulus veel mitmetele võistlustele. Jälle vahva uuendusena oli selles laagris mitmeid puhke, kui võistkondade moodustamise tarbeks aeti segamini kogu laager ehk siis tehti segavõistkonnad ja nii satuti ühte võistkonda hoopis teise ringkonna meeste naiste ja lastega. Selline segavõistkondlik ettevõtmine oli ka pühapäeva hommikul toimunud tuletõrje olümpia. See oli selline võistlus, et püksid said vahetpidamatult märjaks, kuivasid ära ja said jälle märjaks. Ja mitte ainult märjaks, vaid ka liivaseks ja mitte ainult püksid, vaid ka nägu, käed ja kõrvatagused. Aga oi kui lõbus ja hasarti tekitav oli koos kahe naiskodukaitsja ja kolme noorema generatsiooni esindajaga vett kanda, tuletõrje voolikuid ühendada, švamme loopida, tasse paigutada, pakkudel käia ja veel kõige ettearvamatumaid asju teha. Me püstitasime mitmes punktis päeva rekordid ja tundsime ennast tõeliste kangelastena.

Üks asi, mis pükse märjaks ei teinud, vähemalt meil mitte, oli viktoriin. Harjukad olid väga põnevad ja erinevatest valdkondadest pärinevad küsimused ette valmistanud. Nii pidime me teadma kõiki rahvakalendri kuid, teletorni kõrgust, Aegviidu valla rahvaarvu ja muud. Ergutasime ja hirmutasime kaasvõistlejaid sellega, et proovisime kärmed olla ja hüüdsime kiirelt peale küsimuse kõlamist valjuhäälselt „Valmis!“J.

Viimaks oli veel autasustamine ja lõputseremoonia, pakkimine ja läbi ta selleks korraks oligi. Nentisime, et meile sobis, et ei olnud kontimurdvad spordialad ja et me ei pea järgmiseks korraks mitte kangitõstmist, vaid hoopis suusatamist harjutama. Ma julgen öelda küll, et kahe aasta pärast järgmises suvilaagris kohtume. Ma võtan siis rohkem pükse kaasa.